The nights went into days and the days went into nights

Ja sealt ta kerkis- kollane kontuur. Aeglaselt sirutades oma soojad kombitsad laiali ja aina kasvavas tempos. Värvid, mis siin külmal maal pidid pikalt varjus elama, tulid lõpuks esile. Peeter hakkas naerma, sest, mida kuradid sa muud teha oskad, kui päike tõuseb. Muidugi on ilus vaadata. Ta otsustas mängida esimesed akordid päikese tervituseks. "Pole pikka aega näinud sõber". Varsti kujunes sellest välja kaunis-kena meloodia, mis kiirelt ka läbi blokki salvestatud sai ja nii ka soolo. Kogu lugu hingas ja elas loodusele kaasa. Juhtub harva, kui muusika justkui voolaks käte vahel, kuid sel varajasel hommikutunnil toimus Peetri terassil midagi suuremat kui ta ise ning ka Peeter imestas, mis nüüd täpselt toimub. Justkui tema kätel puuduks kontakt tema meeltega. Nad loovad ise, ilma igasuguse vahelesegamiseta.

Peeter avas silmad ja avastas, et päike on juba ääretult kõrgel. Valgus, mis temani jõudis oli sedavõrd ärritav, et ta haaras raamatusahtli pealt päiksesprillid ja tõmbas kiiremas korras ruloo ette. (Valu, mis sedavõrd kiire liigutusega kaasnes, oleks võinud mõne nõrgema lennukikandja ära uputada.) Ainus võimalik lahendus antud olukorrale oli leida mõni keskmisest tugevam valuvaigisti ja taaskord alkoholist häiritud unne laskuda. Ja siis hakkas see pihta...

Esmalt kõlas trummipõrin. Sellelele järgnesid kutsarid, kes esmalt paigaldasid punase samet vaiba, vankrist kuni Peetri voodini. Seejärel kõlas trompetite ja tromboonide avamäng (mis tn ennemuistsetes kuningasaalides just helgeid päid arritava iseloomu tõttu lõpetati). Ja siis kalk ja äärmiselt ebamugavust pakkuv hääl:"Madam Süümepiinad!" Ja siis avanesid vankri uksed. Vankrist väljus üleni musta riietunud hiiglsaliku kübara ja looriga vana daam. Ilmeslt oli ta vanusega kokku kuivand, sest riiete all ei paistnud tal midagi küll olevad. Kui ta esimese sammu punasele vaibale tegi, muutus punane vaip tema saabastest paksult mudaseks ja nii kuni voodini välja. Peeter oli selleks hetkeks juba voodist püsti tõusnud ja ei osanud kogu situatsiooni peale midagi kosta. Lõpuks oli Madam Süümepiinad Peetrist poole meetri kaugusel. Järgmisel hetkel tõi kutsar vanale daamile valge kinda punasel (taaskord sametist) padjal. Naine pani kinda kätte, võttis hoogu ning lajatas terve labakäega Peetrile näkku. See ei löönud mitte ainult Peetri tasakaalust välja, vaid tema meeled liikusid automaatselt summadele, mis eelmisel päeval kulutati. Kui keeruliseks ta kokkuvõttes oli oma elu elanud ja kui raskeks ta enda jaoks kõik teinud oli.
Kuid siis sai Peeter vihaseks. Mis mõttes ma pean enda tegude üle häbi tundma. Kes, kurat? Ta sai väga hästi aru, kuhu see unenägu tüüris, kuid tal oli täiesti savi. Ta võttis oma voodikõrval asuva väikse teleka ja virutas selle kineskoobi vanale naisele täis rauad pähe.

Kui Peeter üles tõusis oli kohv juba valmis. Ja nii hakkas kofeiin vaikselt kaotama väsimuse kärvalnähtusid. Viimaks hakkas Peeter ennast jälle inimese moodi tundma. Nüüd oli siis kord paratsetamooli järgi haarata ja näed, isegi klaas vett oli tema voodi kõrvale imelisel kombel tekkinud.
Ta võttis kaks tabletti, et igaks juhuks erinevate peavalu järel-lainetuste vastu võidelda. Ja nii ta siis vaikselt ujus oma tundetus kehas, mis tänu tugevale kofeiini kogusele järjest rohkem tema mõistust turgutas. Ja siis Peeter tundis, et on aeg. Aeg, kus ei saa enam paigal seista ja lasta kõigel tema lainesagedusi mõjutada. Ta tundis, et nüüd on aeg need sagedused talletada ja teha teadust. Teha kunsti.

Küsimus ei olnud enam, mis on elu mõte? Peeter tundis, et see polnud enam oluline. Küsimus polnud enam kellegi heakskiidu teenimises, Pigem oli asi äratundmises. Lõpuks tuli Peetrile "õige" emotsioon. Kuid erinevalt hommikust polnud seekord tegemist klassikalise keha läbistava imelise loominguga, mis tuleb kord aastas läbi, kes teab mille tõttu. Peeter tahtis näidata enda olemust ja peegeldada tema enda läbielamisi. Midagi, millel oleks sügav kunsti definitsioon talle endale ja kas ka teistele ei omanud sel hetkel enam tähtsust. Midagi, mis oleks teetähis tema enda elus. Üheltpoolt kõlab see nii lihtsalt, aga talle lihtsalt meeldis see, mis ta hetkel oli ja ta tahtis seda jäädvustada. Mitte sed momenti kui sellist, vaid just emotsiooni. Ta tahtis enda tulevasele minale kinnitada, et kunagi oli aeg, kus ta oli õnnelik.

Ja nii läks ta tagasi terassile, kuhu ta oli kogu oma helivarustuse kokku kogunud ja hakkas tööd tegema. Kuid erinevalt hommikusest oli tal visioon. Ta teadis, mida ta tegema peab, kuid seekord polnud tal kedagi, kes imelisel kombel läbi tema räägiks. Ta pidi läbi mõtlema, mida ta öelda tahtis. Ta pidi endale selgeks tegema, mis on reaalselt tema jutu sisu, sest alles nüüd hakkas ta mõistma, et tema looming polnud kunagi olnud viis, kuidas teistelt heakskiitu pälvida. See oli midagi, mis aitas teistel teda mõista. See oli midagi, mis pani paika tema defnitsiooni ja alles nüüd jõudis talle kohale, et ta ise otsustas, mis see definitsioon on ja veel enam, miks ta peaks antud olukorras enda kohta valetama.

Järsku hakkas peeter ropendama: türa, putsi, sitasöödik jne. Ta tahtis välja murda oma kookonist ja kujutada ennast ette, kui läbi murdev kunstnik. Tal tekkis soov kiirelt teha kokaiini ja kanepit korraga, visata täis piirituspudelid põlevase ahju ja lõhkuda golfikepiga vanu kineskoop telereid. Ta tahits ennast välja elada- viha kõige ja kõigi vastu, mis sunnib inimest vastavalt normidele käituma. Ta vihkas moe ajakirju, mis sunnivad mehi ja naisi nälgima ja sotsiaalset vajadust elus läbi lüüa. Ta vihkas inimesi, kes korrutasid, kuidas elada, kuid tihti ei suutnud enda vastu kunagi tõeliselt õiglased olla, rääkides probleemidest, mille sügavusest neil endil absaluutselt aimu polnud. Järsku tahtis Peeter panna põlema ja hävitada, kogu plastik kultuuri. Ta tahtis läbi näha kõigist ja kõigest. Ta tahtis, et asjad oleks lihtsad nii temale, kui ka kõigile teistele. Ta tahtis nii palju...

Peeter oli terassile maha visnud ta ketras oma mõteid edasi ja tagasi, analüüsides mõnda rohkem mõnda vähem, ja samal ajal oli ta võtnud käterätiku ning sellele nii palju vinte peale keerand, kui ta vähegi jaksas. Kuigi see ei taksitanud teda edasi jätkamast ja vaesele käterätikule jätkuvalt üleliigset valu tekitamast. Ja siis haaras Nina tal käest kinni. Korraks Peeter võpatas ja ei saanud aru, mis oli just juhtunud kuid siis suutis Peeter rahuneda ja ennast maa peale tagasi tuua. Nina vaatas talle silma ja kõik muu justkui kaotas tähtsuse. Läbipaistvus, mida ta tahtis oma töö läbivaks elemendiks, muutus nüüd nii käega katsutavaks. Sõna otseses mõttes käega katsutavaks. Tal oli keegi, kellest ta sai aru. Keegi, kes make's sence'i.

Tema visioon ei olnud veel füüsilisel kujul valmis, kuid nüüd suutis ta seda ette kujutada, ta tundis selle loo lõhna ja maitset. Ta tundis, kuidas see lugu aina koguneb tema meeltes ja nüüd tuli leida ainult vorm, kuidas seda välja elada. Kuid siis hakkas kofeiin tema veres lahustuma või settima seal, kus ta meile kõige rohkem kahju võib teha või, mis iganes talle ka Peetri kehas meeldis teha kuid tema meeli ergutav mõju sai otsa. Peeter tundis, kuidas eilse öö magamatus hakkas taaskord oma effekti omama ja vorm, mille otsimine oli olnud nii oluline, kadus. Kuid Peetrit enam ei huvitanud vorm ja enese peegeldamine. Oma tulevase mina kujunemise tõlgendamine. Ta oli lõpuks siin ja praegu ja ta nautis olukorda. Ta oli väsinud ja ta tahtis magama minna. Veel parem, tal oli kelle kõrvale magama minna. Ja ei või kunagi teada, mis sel magamaminemise teekonnal võib juhtuda. Ei saa vist väga rohkem läbipaistvamaks minna, kuhu see kõik omadega liigub aga jah...

Have Fun.

They're not going to let you

Öös on asju! Öö on alati inimest imelikult kohelnud ja vastupidi... Aga tglt mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. See lugu räägib armastusest. Mnjaaa, või isegi mitte armastusest, vaid armumisest. Kujutate ette, teema, mis paneb kogu maailma mõnust värisema ja mina ei olegi seda veel varem puudutanud. Suurepärane reklaamislogan, mis peaks inimesele, kes on terve elu popkultuuri tarbind, looma kindla ettekujutluse, millest see lugu peaks rääkima jne. Tõenäoliselt peaks seal olema poiss ja tüdruk, liblikad, päikesepaiste, kohmakas kohtumine, juhuslik tutvumine ning Disney kaunis disain, mis võtab kogu loo suurepäraselt muusikaliks kokku. Kuid kahjuks armas lugeja ma loodan, et sa ei ole laps, kes sa seda nüüd loed, aga armumine ei ole lõbu ja armumine ei ole kohe kindlasti lihtne. "Puhas vesi" valgus valamusse. Surve oli suunatud kergelt paremale, et pükse mitte täis pritsida ja seeläbi moodustas vesi spiraali kuni segistini. Läbi seinte kostus muusika ning lokaal oli rahvast täis. Kummalisel kombel oli peldikus ainult kaks inimest. Üks lõi neist valamusse kunsti ning teine kõndis sirgjoones pissuaariseina teise nurka. Üks huvitav fakt selle pissuaariseina kohta on see, et pool seina oli neid täis, ja see pool, kuhu teine mees sirgjoones kõndis, ei kandnud valamute rasket koormat. Selle asemel oli seal maast laeni peegel. Peegel, mille ees mees kiirelt püsid langetas ja kindlameelselt oma õllest pitsitavat põit kergendas. Pilk, millega mees ennast peeglist vaatas oli hirmuäratav. Tema hallikas sinised silmad tungisid peegelpildil asuva kujutise sisse ja kui vastas oleks olnud lihast ja luust inimene, poleks ta kaua vastu pidand. Sedasi edasi põrnitsedes küsis mees äkki:" Ma loodan, et sa ei pane pahaks, et ma siin toimetan, nagu ma toimetan". Alguses võttis esimesel mehel muidugi aega, et aru saada, et teine räägib temaga, kuid lõpuks sai ta pihta ja vastas: "Pole hullu, ma kartsin, et hirm minu ees viis sind nii kaugele".Selle peale hakkas teine naerma:" Ma armastan neid peldikuvestlusi. Üheltpoolt peaks sul olema piilik, samas on sul naljaks ning juba sama õhtu jooksul unustad sa selle vestluse ära." Nüüd oli esimese mehe kord naerma(või noh pigem irvitama) hakata. Mõlemad seltsimehed hoitsid endiselt veel oma meheau käes. Võtsid sellest viimast kuni lõpuks pidid mõlemad alla andma ja vastumeelselt taaskord pükse kergitama, et hiljem jälle uuesti alla tulla. (ok aitab segadusest, teeme siis nii, et esimese mehe nimi on Joohan ja teine on Jemal) Mnjaaa hiljuti õnnestus mul vestelda ühe turunduse tudengiga ja ta tutvustas mulle üht väga huvitavat teooriat, kuidas hea turundust peaks maailmas töötama. Nimelt kõik tiirleb ja pöörleb kogemuse ümber. Ma räägin siin muidugi olukorrast, kus teatud grupp tutvub uue tootega. Esimese faasi moodustavad inimesed, kes võtavad riski ja proovivad toote järgi. Nemad on niiöelda riskigrupp, kelle kogemusest edaspidine edu sõltub. Kui toode vastab nende vajadustele ning on selle grupi siseselt piisavalt edukas, on esimene jää murtud ning toode saab edasi liikuda järgmise grupi inimesteni, kes ei pruugi küll kõige uue suhtes nii vastuvõtlikud olla, kui esimese grupi liikmed, kuid on siiski küllaltki kergelt mõjutatvad ning on valmis teatud riski võtma. Ja nõnda eristatakse neli gruppi üksteisest. Gruppide suurus muidugi kasvab nii ajas kui ka protsessi käigus. Näiteks esimene grupp on väiksem, kui teine ja teine grupp on omakorda väiksem, kui kolmas ja nii neljanda grupini välja. Kokkuvõttes on selge, et inimesed teevad oma otsuseid selgelt kogemusele toetudes. Me kardame langetada uusi otsuseid, sest meil puudub kogemus, kuhu see meid kokkuvõttes viia võib. Kogemus, mille põhjal me viimaks otsustame, kas see on riski väärt või mitte. Kahjuks või õnneks tundub mulle, et just tarbimine on hiljuti saanud meie hinge peegliks. Sest see on midagi, millega me puutume igapäevaselt kokku ning millest lahti ütelda on sisuliselt võimatu. Te võite küsida, et kuidas on antud juhul tegemist kogemusega, kui neil, kes selle uue ja suurepärase toote endale koju muretsevad, pole väiksematki aimu kvaliteedist ja kõigist teistest olulistest faktoritest, mida me asjade puhul oluliseks peame. Tõsi olen nõus, nad ei toetu enese kogemusele ja kokkuvõttes võib-olla taandubki kõik usaldusele, aga alguse saab see ju kellegi kogemusest. Jah... Joohan oli hea kehaehitusega ning küllaltki pikka kasvu. Ta pidas ennast alati seltskonna keskmeks, jah ja tal oli küllaltki kõrge enesehinnang. Ta ei olnud loll ja tema entusiasm oli alati sotsiaalseks mootriks. Säärane elu on kiire ja lihtne. Kuid kogemusest rääkides, Joohan oli säärasest elust väsinud. Ta oli olnud liiga mitmete tüdrukutega, kelle nime ta ei mäletanud ja veel hullem nägu. Ühelt poolt on see lõbus ja tuju tõstev praktika, aga päeva lõpuks (või noh enamasti päeva alguseks) oli ta kadund. Ka täna oli päev, kus Joohan pärast peldikust väljumist eeldas lõpetada mõne purjus tüdrukuga kodus. Jemal kutsus ta oma lauda, kus lisaks tema äsjasele tuttavale istus veel paar tüdrukut ja laual lesis meeter pitse. Oli küllaltki selge, kuhu see õhtu suundus. Ta oli liiga tihti sarnases olukorras olnud. Aga täna polnud Joohan kindel, kas ta soovib lõppjaama jõuda. Hetkeks toimus baaris meeleolu muutus, kiirtoidu muusika pandi hetkeks kinni ja pärast lühikest pausi alusts varalahkunud Amy looga "What is it about men?". Järsku tundis mees, et oleks viimane aeg veidi tantsida. Ta palus tüdruku, kes istus Jemalist kaugemal tantsule (ta oli ühtlasi ka kaunim). Jemal saatis teda veidi ärritunud pilguga, aga Joohan ei hoolind. Ta oli jõudnud oma tsooni. Kuid, mida annab meile usaldus. Ma ise arvan, et see annab meile vajalikkuse tunde. Ja ütleme, et see toetub ainult usaldusele ja varasemale kogemusele. Üks jubedamaid küsimusi, millega ma olen hiljuti oma pead vaevand on: "Mis on inimese hind?" Mis peaks olema see mõõtühik, millega inimese väärtust hinnata? Kas see peaks olema raha, või varandus, mis sellele inimsele kuulub? Peaks see olema õnn ehk kui õnnelik on inimene elu jooksul olnud või kogemus, usaldus? Mis on meie väärtus siin maailmas? Mnjaaa, üha enam lõpetas Joohan oma õhtud baarist kaine peaga tagasi jalutades ja analüüsides neid samu küsimusi. Hiljem lugedes raamatuid, mis suudaks anda vastuseid, kuid tihti lõpetas ta veelgi meeleheitlikumana. Ka nüüd tantsides sel baari põrandal, kuulates refrääni sõnu: "What is it about men?"(men=inimesed), langes ta mure pilvedesse. Kuni tema kaunis tantsupartner pani oma käe talle põse peale ja vaatas talle sügavalt silma. Joohan ei teadnud, mida ta peaks tegema. Hetkeks lõi tema pea selgeks ja kõik muu peale nende helesiniste silmade vajus unustusse. Aeg küll ei peatund, kuid sel hetkel tundusid sekundid aastatena. Muusika puhul ei omand enam tähtsust selle sisu, vaid voolavus. Tema pea oli tühi ja kõik mõtted, mis oleks teda veidigi maa peale toonud, olid kadund. Joohan ärkas üles. Tema nägu toetus baarilauale ja tema juuksed tilkusid õllest. Tema verevärvi silmad olid rähma täis ja tema reaalsuse taju oli äärmiselt madalal. Kahjuks pole ükski maapealne taevas igavene ja kokkuvõttes pidi Joohan oma keha üles raputama. Ta mõistis alles sel hetkel, et kõik, mida ta unes nägi, oligi unes. Mnjaaa... Samas avastas mees peagi, et ta polnud pettunud. Ta oli sõltuvuses. Ta oli kogenud midagi, mis tõi tema igapäevaellu päikest. Ta ei olnud enam maapealne surnu. Tal oli idee, mida ta täpsemalt otsib. Ja nõnda kerkis koos ähvardava peavaluga tema näkku naeratus. Ma olen alati mõelnud, mis on see, mis sunnib inimest enesetappu sooritama ja kas see peaks olema ühiskonnas tabu või mitte. Mis viib inimese nii kaugele, et ta soovib endalt elu võtta ja mis peaksid olema need argumendid, mis teda siis ümber veenma peaksid. Mis peaksid olema need sõnad, mis meid siis maailma jalgupidi jälle tagasi tirivad. OK oletame, et see keegi on läbi elanud midagi äärmiselt hirmsat ning elul ei ole tõesti enam midagi rohkemat pakkuda. Ma saan aru, kui see on inimese enda kalkuleeritud ja läbimõeldud otsus. Samas ma ei näe ennast säärast otsust langetamas. Minu uudishimu on selleks liiga suur. Samas, mis siis kui see uudishimu on ammendunud ning asendunud ootustega. Ootus, teatud kindla tulemuse saavutamiseks. See tähendab, et inimene ei ole enam tuleviku suhtes avatud, vaid on loonud väga kindlad joonised. Otleme nüüd, et see plaan ei lähe täide ja põrutab hoopis suure kaarega eesmärgist mööda. Inspiratsioon, mis või ühel hetkel olla nii selge ja käega katsutav, hakkab aja möödudes tuhmuma ning lõpuks kaob meeleheitesse. Ma kardan, et nõnda juhtus ka Joohaniga.

Notes of a dirty old man

Ma arvan, et te olete täheldanud, et inimestel on surmaga väga kummaline suhe. See on tabu, mis on meie elu igapäevane osa. Teadmine, et ühel hetkel on meist alles ainult keha, on ühelt poolt õõvastav, kuid samas tihti sedavõrd sügavat rahu pakkuv. Teadmine, et kõik see on ühel hetkel läbi ning nõnda säilib lootus, et siis saab kõik need unetud või siis unerohked magamata ööd lõpuks tasa teha. Inimlikest vajadustest rääkides, Brit oli alati nautind suitsetamise võlusid. Ta oli, sest teda enam ei ole. (Kõlab loogiliselt eks.) Sest me kõik elame, et surra. Kes rohkem, kes vähem, kuid tulemus on alati sama. Kõlab nagu haiglane massimõrv. Kuid nii see on. Igapäevaselt sünnitavad meie emad uusi mõrvu. Teadmine, et ühel hetkel need lapsed surevad ja me vaatame pealt, kuidas see kõik toimub uuesti ja uuesti, teeb ju meist kaasosalised selles samas skeemis. OK vb ma läksin nüüd veidi liiga kaugele, aga jah... Programeerimisest rääkides, siia maani ei oska me seletada, mis on see, mis paneb meid käima. Naljakas, aga iga kord, kui me midagi säärast küsime, siis enamasti eeldatakse, et see peab alati keegi teine olema. Midagi üleloomulikku. Midagi, mis ei allu meie reeglitele ja mõistab maailma kui tervikut. Jah tervikut, mitte nagu meie, kes me oleme maailma üks osa. See painab mind ja kindlasti paljusid, aga mis siis, kui me lõpuks teame sellele küsimusele vastust. Mis siis, kui vastus on meie keskel mitu korda läbi käinud, aga me lihtsalt ei käitu vastavalt või leiame, et see ei ole aktsepteeritav vastus? Ühesõnaga Brit oli alati nautinud suitsetamise võlusid. Teadmine, et ta tegeleb enesehävitusega vaatas talle alati igalt pakendilt vastu. Ta oli alati pidand ennast eneseprogrammeerijaks, kuid suitsetamine oli alati olnud midagi, mis oli tema algkoodi sisse kirjutatud ning sellest lahtiütlemine tundus üha rohkem vaimse tervise vägistamine, kui reaalselt vastuvõetav otsus. Temas oli alati olnud oskus vastavalt olukorrale kohaneda ja ennast ümber programmerida. Veel enam, ta oli alati võtnud eeskuju Anatoli Karpovi male stiilist, erinevalt Kasparovist, kes eelistas alati lahtist ja ründavat stiili, siis tema nautis palju tagasihoidlikumat positsioonimängu. Kuid lisaks suurepärasele positsioonimängule oli tema üheks parimaks mängutunnuseks oskus eelnev mäng selja taha jätta ja võtta iga käiku kui uut algust. Mõelda vaid, kui inimsed suudaksid nii olla, kõik mis on olnud seljataha jätta ning võtta iga päeva kui oma uue elu algust. Britile meeldis sedasi mõelda, kuid kuidas ta ka ei proovinud suitsetamine oli alati midagi, mis käis tema olemusega justkui käsikäes. Britil polnud palju sugulasi ja enamikuga neist ei käinud ta just palju läbi. Tema vanemad oli alati olnud sugulaste suhtes ebalevad. Mitte, et nad ei oleks neist hoolnud, aga ju nad siis ei olnud väga sotsiaalsed inimsed. Kuid ikka nagu enamasti juhtub, siis isegi kõige ebasotsiaalsemad vanemad peavad mustad rõivad selga tõmbama ning külastama mõnd vanaonu või tema naist,(kes viis kuud hiljem lahkus) nende viimasel teekonnal mulla alla. Ja muidugi on loomulik, kui inimesed võtavad kaasa oma lapsed, et tutvustada neile maailma, millest senimaani polnud neil suurt ettekujutust. Brit oli siis 14, kui ta käis esimest korda matustel. Sel ajal tundus see kõik nii kummaline. Kui kirikus oli Vanaonu ärasaatmine, siis esimesed kaks rida hõivasid vanaonuga samas vanuses, mustas rõivas vanaemad (kuna Briti enda vanaemad surid enne tema sündi, oli tal kombeks kõiki naisi, kes ületasid vanuse 60+ kutsuda vanaemadeks). Hiljem, kui ta oli juba vanem sai ta teada, et need naised, kes hõivasid need pingiread polnud mitte ainult nende pere lähedased sõbrad ja tuttavad, vaid nad omasid vanaonu elus palju ebatsensuursemat rolli. Hiljem oli Brit mitmeid kordi käinud matustel nii kirikus, kui ka krematooriumis, kuid just see esimene kord oli talle alati meelde jäänud. Nimelt hiljem, kui peeti peielauda, siis erinevalt tavalisest hingematvast õhkkonnast oli seekord peolaual oluliselt rohkem viinapudeleid, sest nõnda oli vanaonu oma testamendis nõudnud. Seega, kuidas sa ütled ära surnud mehe viimasele soovile, kõik oma lähedased korrektselt purju joota. Kindlasti aitas kogu üritusele kaasa ka see, et nende teine vanaonu oli kaasa võtnud suupilli ja alustas koos ühe kauge peretuttavaga, kes mängis kitarri, bluesi. Ta mäletab täpselt, et sel õhtul oli äge torm ning kuna enamik külalised olid autga sõitmiseks konditsiooni ammu kaotanud, siis otsustas suur osa peolisi jääda kauemaks. Ka Briti vanemad jäid ööseks. Pidu, aga võttis välistest tingimustes palju hoogsama pöörde ning see oli ka esimene kord, kus Britile pandi viinapits ette. Peagi nägi ta seda sama masendavat seltskonda tantsimas, mitte ainult põrandalaudadel, vaid ka tühjaks söödud peielaual. Ainsad nõud, mis endiselt laual seisid ja kuhu tantsijate hord ei ulatunud, olid mõeldud kaua armastatud kadunukesele. Brit mäletab täpselt seda päeva. Nüüd oli tulnud tema kord. Ta teadis täpselt, mis hakkab juhtuma. Tema kopsud olid läbi, vähk oli nad läbi söönud. Üha enam tundis ta vastikust oma keha hetkeolukorra üle ning, mis veel hullem ta kartis, kuhu tema mõistus ja füüsis võivad lähi kuude jooksul jõuda. Ta teadis, et ta sureb. See on teadmine, mis võtab paljud hirmust värisema ja püüa sa ennast nüüd ümber programmeerida. Mõelda, et iga sinu päev on sinu tulevase elu esimene. See lihtsalt ei tööta enam. Kui ta esimest korda sai arstidelt teada, mis teda ees ootab, alustas ta nagu kõik. Ta püüdis ennast positiivselt mõtestada ning kindla eesmärgiga sellest välja tulla. Järgnev faas tulenes uudistest, et tema keha ei allu enam ravile ja kõik need keemiad ja magnetravid, kõik see mürk, mis tema kehast läbi käis ei omand enam mingit tähtsust. Nüüd olid talle jäänud vaid valuvaigistid ning oma lähedaste vaimse tervise kurnamine. See oli aeg, mil ta otsustas, et parim viis surmaga silmitsi seista on nautida neid viimaseid hetki nii suurejooneliselt kui võimalik. Seega, kuna tal oli piiramatu (vähemalt nii piiramatu, kui rahakott lubas) ligipääs valuvaigistitele, siis teil pole õrna aimu ka, mis pidu te enda peas võite nõnda läbi pidada. Kuid olukord läks aina hullemaks. Valu oli peagi välja kannatamtu ja Brit teadis, et kaua talle enam antud ei ole. Seega alustas ta rohket planeerimist. Ta lõpetas valuvaigistite võtmise, kuna need segasid tema mõtlemisvõimet ja enam ei olnud väga vahet, kas ravimitega või ilma.(OK ta võttis neid ainult siis, kui teisite enam tõesti ei saand). Ta veetis enamiku oma ajast oma toas ja luges või magas. Lähedased kartsid, et ju mees hakkab vaikselt teispoolsusesse minema ja eks neil omal moel ka õigus oli. Lähedased hakkasid teda teisiti kohtlema ja see oli mehele, kes oli alati olnud oma pere tugisammas täiesti väljakannatamatu. Tuttavad, keda ta polnud aastaid näinud otsustasid talle jäsku külla tulla ja koos paar klaasi kangemat juua, et vanu aegu meenutada. Kuid ühel päeval teatas Brit, et ta kolib lähedaste juurest ära. Kui nad küsisid, kuhu mees plaanib minna, siis Brit ei vastand vaid ütles kinlal häälel:"Mul on aeg minna." Ma ei tea, kas te olete täheldanud, aga tihti on nii, et kui koer on juba väga vana ja haige, siis mingil hetkel nad lihtsalt jooksevad ära ja tagasi nad enam ei tule, Kuid kõik see läks totaalselt vastuollu Briti iseloomuga. Ta oli alati olnud kindel, kui kalju. Ta teadis täpselt, mida ta teeb ja see kindlus andis jõudu ka tema lähedastele. Teadmine, et ta nüüd lihtsalt lahkub ajas kõik segatusse ja kindlasti oli palju neid, kes sel hetkel haiget said. Ta kolis oma maakoju. Suvilasse, mis asus küllaltki asustamata saarel ja kuhu oli võimalik ligi pääseda vaid ainult suurte veoautode või siis madalate mootorpaatidega. Ta ehitas selle maja noorest peast ning vanemas eas polnud ta sinna enam palju sattunud. Möödus kaks nädalat, kuni viimaks said lähedased Britilt kirja. Selle kirja võib suures plaanis kokku võtte ühe lausega:"Olge 2. novembril Briti Talus." Selle kirja ei saanud mitte ainult Briti perekond vaid ka kõik tema head sõbrad ja tuttavad. Seega, kuna jutt oli juba ammu liikvele läinud, et Brit on suremas, siis selleks, et lugu pidada sureva mehe soovist asus kogu see seltskond kolme paadi ja rekka kastitäie inimestega liikvele väikse saare suunas. Sarnaselt Briti vanaonu peole hakkas ilm oma halba poolt näitama juba hommikul ning kui seltskond laupäeva keskpaigaks lõpuks kohale jõudis anti peadselt ka tormihoiatus, mis tegi tagasipääsu sisuliselt võimatuks. Kui nad majja kohale jõudsid, oli külmakapp rohkelt head ja paremat täis. All keldris oli 60l tünn koduõlut ning selle kõrval 5l pudel puskarit. Maja oli küllalt suur, et ära majutada ka kaks korda suurem seltskond inimesi ning peagi võtsid esimsed julged tünnild korgi ja hakkasid kallist märjukest libistama. Varsti leidsid esimesed julged endale ka kaaslased ning ei läinud enam pikalt, kui kõik külalised jagasid omavahel nii kaasa toodud sööke kui ka kõike muud, mis majas leidus. Kummaline selle kõige juures oli see, et Brit (inimene, kes nad sinna kõik kokku oli toonud) oli kadunud. Kuid kuna kõike seda oli selgelt rohkem, kui Brit suudaks ära süüa siis oli sõidu ja kutse eesmärk kõigile selge. Peagi leiti üles ka pillid, mis seisid seal koos kogu vajaliku võimendusega. Brit oli terve elu muusikaga üles kasvand ning suur osa tema sõpruskonnast olid endised muusikud või siis tõsised asjaarmastajad. Seega kui seni oli kogu seltskonna ainsaks ühenduslüliks olnud Brit. Tema minevik, olevik ja tulevik, siis nüüd lisandus sellele suurepärasele mehele, veel üks lüli, mis kõigile paistis meeldivat-muusika. Kui päevane aega hakkas omadega ühele poole jõudma, siis oli terve see seltskond suurepärases peo meeleolus. Inimesed tantsisid ning sõid ja jõid. Vanad inimsed segamini laste ja nende lastelastega. Inimsed laulsid koos ja grillised vanas ahjus, mille Brit ise ladus, viinereid. Kuna majas elektrit ei olnud, siis peatselt süüdati õlilambid ning küünlad ning Briti tütar, kellel oli veel omakorda kaks last hakkas vanal pliidil pannkooke küpsetama. See oli täiuslik õhtu, mis jäi kõigile just oma suurepärase õhkkonna tõttu meelde. Inimsed ei veetnud oma aega internetis või telefonidega rääkides, kuna tormi tõttu olid kõik liinid maas. Selle asemel räägiti juttu omavahel. Mehed jõid õlut ja puskarit vaheldumisi ja ega naisedki alla ei jäänud. Tehti sauna ning söödi suitsu kala. Enamik noortest, kes saarele tulid polnud varem midagi sellist näinud ning vaevalt vanemadki. Pidu kestis varaste hommikutundideni ja vaevalt leidus kedagi, kes oleks kahtsend retke saarele. Saar ei olnud suur ja saare looduslik maastik oli küllaltki niru. Seeega kui Brit oma suvilat ehitama hakkas võttis ta kindla eesmärgi, et see maja peab olema kahe korruseline, ning lisaks eraldi saun, kelder ja pööning. Läbi aastate veetis ta seal rohkelt aega maja ehitamiseks. Ning kui maja valmis sai siis ka sauna ja hiljem veinikeldri ehitamiseks. Paar aastat ennem, kui ta sai oma surmavast haigusest teada, suri tema naine sellel samal saarel ja sellest ajast saati polnud ta sinna tagasi läinud. Kui ta oli noor siis meeldis talle pööningul magada, kuna sealt oli võimalik näha kogu saart. Ta oli kujundanud pööningu täpselt säärasel viisil, et kaks akent, mis mõlemalt poolt pööningut valguse sisse lasid annaksid ülevaate kõigest, mis ümberringi toimus. Talle meeldis ärgata hommikuse päikese keskel ja lisaks õhtune jahe pööining oli alati suurepärane koht magamajäämiseks. Kui Briti poeg hommikul üles ärkas, tuli talle meelde isa armastus pööningul magada. Kõigest hoolmiata, mis oli juhtund kartis ta isa pärast ja igaks juhuks otsustas ta pööningu üle vaadata. Ta tõmbas redeli, mis viis üles, alla ja ronis pööningule. Kuna tal oli endiselt pohmakas, siis alguses oli tal raske harjuda valgusega, mis tuli idapoolsest aknast, kuid sellega harjudes tõmbus kogu tema keha krampi. Brit istus laua taga, pastaks käes ja tema nägu toetus lauale. Kui Briti poeg esimesest šokkist üle sai, läks ta laua juurde, et vaadata, mis isaga oli juhtund, kuigi tal oli halb eelaimdus. Tema hingamist kontrollides oli asi selge. Enam polnud mingit küsimust, haletsust ega segadust. Poega tabas täielik tundmatus. Ta ei osanud kuidagi käituda. Kõik oli tühi ja värvid, mis tunduseid ennist nii eredad olid asendunud pikkade varjudega mööda pööningu põrandat. Sel hetkel ta märkas kirja, mis ilmselgelt oli pooleli jäänud. Ta tiris kirja isa pea alt ära ja ainus loetav lause oli:"Kallid, ärge unustage tänast, see on minu pärandus teile."

Our bones will foreever cry

Kallis päevik!
On paar asja mida sa pead minu kohta teadma.
Esiteks, ma olen egoist. Ma ei tea, kas see nõuab julgust, et seda tunnistada, aga see on minu kindel veendumus. Teised ei lähe mulle korda.

Teiseks, ma elan põhjas. Mitte küll piisavalt kaugel põhjas, et näha 6 kuud kestvat ööd ja päeva, aga piisavalt kaugel põhjas, et öösel suitsu tehes hakkaks kätel külm. Piisavalt kaugel põhjas, et päeval murule maha istudes tekiks tunne, et munad külmuvad ära ja piisavalt kaugel põhjas, et tunda pilke, mis hoiavad kõike, millest tegelikult peaks rääkima, endale.

Kolmandaks, ma ei kohtle tüdrukuid hästi. Nad on rohkem nagu objektid, kui elusolendid.(Samas vahel tundub mulle, et ma ise käitun samamoodi, rohkem objekt kui elusolend) Isegi, kui ma sooviks neid hästi kohelda, siis olen liiga laisk ja piisavalt kena välimusega, et mitte hoolida. Aga nii kummaline kui see ka poleks, paistab see neis just huvi suurendavat. Kuid tegelikkuses toob see mind lihtsalt tagasi esimese punkti juurde.

Neljandaks, ma olen laisk (jah ma tean, et ma seda tglt juba mainisin, kuid see on liiga oluline, et lihtsalt teksti sisse tolknema jääda). Laiskus on kindlalt kõikide maailma probleemida nurgakivi ja kindlasti ka minu oma.

Viiendaks, ma ei usu jumalat. Või tähendab usun, aga mitte tavalisel paavstilt tahasaamise viisil. Ma usun, et pole olemas sellist asja nagu juhus, kui õnnelike kokkusattumiste rodu on liiga pikk. Seega tõenäosus, et universum liikus omasoodu ja lõppkokkuvõttes tekkis selline kõrvaline näthus nagu elu, ei ole minu jaoks väga loogiline arutluskäik... Ma usun, et on olemas jumal, kuid tema nimi ei ole mitte Jahve või Buddha või Saatan, vaid Saatus. Kuid erinevalt meile teada olevatest jumalatest on tal tõenäoliselt suva...

Kuuendaks, olen ööinimene. Ma ei kannata hommikuid ja veel vähem päevast aega. Hommikud kõlbavad ainult söömiseks ja pohmakast üle saamiseks ning päev... päev eeldab, et ma peaks tööd tegema. Alles pärast 8 tundi ülevalolekut saavutan ma oma täis potensiaali. Alles siis tunnen, et olen elus ja kõigest, mis minu ümber toimub, kõigutamatu (sest halbade asjade üle on alati parem hommikul mõelda).

Seitsmendaks, mul on järjest raskem üles leida tõelist mina. Üha enam olen nagu kest, mis püüab teistele meeldida. Ma veedan liiga palju aega, et teistele meele järele olla. (OK ma arvan, et sellest sisuliselt ühest ja samast lausest kaks korda teile piisas) Isegi praegu kallis päevik, püüan oma ülestunnistusega sinus mingit kaastunnet tekitada. Siit ka tõenäoliselt põhjus, miks ma tüdrukuid halvasti kohtlen. Peamiselt põhjusel, et nende huvi ja imetlus minu vastu paistab aja jooksul kustuvat. Isegi kui see nii ei ole, siis vähemalt mulle tundub nii. Sealt ka vajadus üha uuesti ja uuesti ja uuesti jahile minna.

Kaheksandaks, minu tõeline olemus, või ma vähemalt arvan, et see on minu tõeline, avaldub siis, kui ma teen ja loon muusikat. See on minu tõeline hinge peegeldus. Sellel on minu jaoks kummaline vabastav võime. Alles sel hetkel, kui kõlavad akordid või peksab trumm, paistab kõik paika loksuvat. Tõenäoliselt see ongi minu mull, kuhu ma peitu poen ja ennast kontrollitud olekust välja lülitan, sest muusika näeb võltsi läbi ja lõpptulemusena jääb võlts alati kõlama nagu pop.

Nii kallis päevik! Võta seda kui vaheetappi. Vahekokkuvõtet minu elust. Sest hetkel on neid põhjuseid, mis mulle enda puhul vastukarva on, liiga palju.

Üheksandaks, ja ma luban, et sellega ma lõpetan, ma tapsin Moiselli. Kuigi ma ei teinud seda meelega (nagu kõike, mis halvasti välja kukub), siis sellest hoolimata ma tapsin ta. See sööb hinge ja võib-olla on see ka tõeline põhjus, miks ma seda sulle siin kirjutan. Seega kallis päevik, loe neid ridu hoolega ja hoia neid kaua, kuna just sina oled see, kes neid sõnu kaitseb. Õpi neist sõnadest, sest ma tean, et sa oled samasugune nagu mina. Ja kui ei ole, siis mida vittu sa neid üldse hoiad.

Peeter.

Järgmisel hetkel liikus autor toast välja ja liikus hooldeasutuse välisukse poole, astus uksest välja ning tagasi ta enam ei tulnud.

We don't cry

Tema käte sujuv liigutamine muusika saatel oli sedavõrd graatsiline, et kõik, kes väidavad, et tantsimine on sport ning seda ei saa lugeda kunstiks, võivad enesega pohlale minna. Taustaks kõlas Heino Elleri "Kodumaine viis" ning just sel hetkel, kui tema keha oli käed maksimaalselt enda kohale õhku kergitand, tõusis tema jalg sedavõrd kõrgele, et sõrmede puudutamisest jäi ainult veidi puudu. Samal ajal, kui ta tõstis üles oma parema jala, tõusis ta vasakuga kikivarvukile ning peagi seisis ta varvaste otstel. Varsti muutis ta käte asetust nõnda, et tema keha pidi paratmatult kellaliikumise suunas pöörlema hakkama. Nii liikus õhus olev jalg tema keha taha ning jäi mulje nagu tal oleks ainult üks jäse, millele toetuda. Hoolimata sellest pisut kummalisest poosist oli see tõenäoliselt kõige kaunim ning graatsilisem neiu, keda Peetri silm oli üldse kunagi kohand. Järgmisel hetkel surus neiu oma väiksed sõrmed kokku ning hakkas meest enese poole kutsuma, kui tema vasakul käel rebenes piki veeni lahti suur haav. Peagi hakkas sealt eralduma mustjat vedeliku, mis kiirelt kattis tema käe laba ning hetk hiljem ka kogu käe. Sellest hoolimata, ei lõpetanud ta tantsimist ning peagi tõstis ta käed taas enese kohale. Mustjas vedelik sai sellest ainult hoogu juurde ning kattis peagi juba terve ülakeha. Juuksed, mis olid muidu ennist seadvõrd korralikult kokku sõlmitud, vajusid nüüd lahti ning tõid temas esile palju jõulisema ning kirglikuma poole. Mustjas vedelik aga liikus omasoodu ja peagi kattis kogu tantsija keha. Riided, mis olid ennist olnud sedavõrd kerged muutusid niiskeks ja raskeks ning hakkasid peagi tema keha ümber liibuma, tuues välja treenitud lihased ning suurepäraselt töödeldud keha. Kuid sellest mustjale vedelikule ei piisand. Peagi tungis see uuele territooriumile, kuhu ta mööda varbatippe jõudumööda aeglaselt voolas. Varsti ümbritses tantsijat juba terve järv. Kuid siis selle leviku tempo kasvas ja kasvas. Varsti sai järvest laht ning lahest meri. Tantsija, kellest kõik oli alguse saanud oli nüüd kadunud ning peeter nägi kõvasti vaeva, et mitte musta vedelikuga kokku puutuda. Hoolimata tema pingutustest, haaras kõrge murdlainetus ta kiirelt enda embusesse. Erinevalt veest, polnud selles vedelikus võimalik ujuda. Justnagu vedel liim, mis ei lase kehal kasutada oma potensiaali pinnale kerkimiseks. Seetõttu tundis Peeter, kuidas vedelik tungib ta kopsudesse. Ka seal käitus musjas vedelik nagu liim ning peagi oli Peetril tunne, nagu liimitakse ta seest kokku.

Peeter avas silmad ning väljus une ja reaalsuse vahepealsest olekust. Tema üllatuseks olid tema käed voodi külge kinni aheldatud. Alguses arvas ta, et tegemist oli mõne järjekordse tüdruku haiglaste fantaasiatega, kuid siis märkas ta oma käel kinniõmmeldud sisselõiget, mida sai vaevalt mõne tütarlapse meistritööks nimetada. Nüüd tuli Peetrile kõik meelde. Rong, auto, katkine aed, bussipeatus ning lõpuks ka vannituba. Hoolimata tugevast rahustite ning antidepressantide mõjust, halvas Peetrit seesama masenduse nind depressiooni segu, nagu vannitoaski, kuid erinevalt eelmisest korrast lisandus enesehaletsus. Enesehaletsus võib-olla isegi kõige enam, kuna mehele jõudis kohale, et ta oli vastu võtnud otsuse vähemalt mingil viisil taastada, kuid isegi seda ei suutnud ta korralikult teha. Ta tundis, kuidas tema silmanurka koguneb silma valgunud niiskus ning peagi vajub mööda põske alla. Alandus, mida ta sel hetkel tundis, viis mehe üle piiri ning ta otsustas, et nüüd on õige aeg hakata karjuma. Mehed ei nuta ning isegi, kui nad seda teevad, siis peaks neil alati olema võimalus need pisarad ära pühkida, kuid ürita seda kinnirautatud kätega teha. Nutmises, kui protsessis pole midagi imelikku, kuid säärane olukord näitab meid nõrgast küljest, mis ei käi meheliku enesehinnanguga kokku. Vastupidi, see alavääristab ning paneb inimesi häbi tundma.Osaliselt võib öelda, et just nutmine ja enesehaletsus olid põhjused, mida Peeter enesetappu tehes vältida püüdis. See oli midagi, mida ta ei olnud valmis enesele tunnistama, kuid nüüd polnud tal enam muud võimalust. Neutraalsete toonidaga haiglapalat ei jätnud millekski muuks ruumi.

I am still here

Telefoni helisemine on oma olemuselt ebamugav ja ärritav hetk. Ärritav just heas mõttes. Inimeses esineb kõigepealt teadmatus, mis nüüd juhtus, ilmselgelt midagi on valesti. Siis jõuab talle kohale, mis on selle helina põhjuseks, sellel hetkel võib näha vahel ka väikest muiet, sest sellega koos kaaasneb teadmine, et ta läheb kellelegi korda. Pärast seda, järgneb otsustusvõimetus, kuna ekraanilt võib paista vale inimese nimi, või mis veel hullem mõne õige. Hetk hiljem vajutatakse nuppu ning võetakse kõne vastu või siis mitte.

Peetri telefon helises. Ikka helises... Ärritus, mida see enamasti peaks esile kutsuma, puudus. Tema näos ei liikunud mitte üks lihas. Kõik, mis oli mehe ümber, paistis liikuvat. Tuul, mis tekkis tule jõudsast hapniku neelamisest oli tema ümber lehed tormiliselt keerlema pannud, ning politseiautode lärm ning vilkurite silmatorkavad valgusvihud ei paistnud ka mõju omavat. Vastupidi need just suurendasid efekti, mis tekkis sellest kummalisest sümbioosist. Ainult Peetri silmadest võis välja lugeda, et midagi tema kehas toimub, sest nende värv tuhmus kiiresti. Järsku sirutas ta käe ettepoole, justkui millegi poole küünitades. Mnjaaa... Varsti sai ta aru, et...

Kui inimest meenutada, siis on kummaline, et enamasti on raske kujutada ette tema kogupilti. Eriti võib seda fenomeni märgata nende puhul, keda pikka aega nähtud pole. Selleks, et nägusid meenutada tuleb alustada väikestest asjadest nagu juukselõhn. Nii, seda sama tegi Peeter ka nüüd. Kõigepealt tema sääred, sest neist oli raske üle saada. Neile järgnesid tema peened käevarred, mis viis tema vaagnaluuni. sealt edasi mööda kaela, kuni mehel tuli silme ette Moiselli nägu. Mnjaaa. Kui armastatud inimene kaob, siis on vist päris loogiline, et inimestel on seda raske mõista. Miks see kõik juhtus nii nagu see juhtus? (OK räägime veidi asjast ka) Peeter hakkas seepeale jooksma. Ta ei suutnud selle koha peal enam olla. Ta pidi kuhugi mujale minema, et tema mõistus vähemalt mingil määral saaks lahti kõigist neist mõtetest, mis tema peas olid juba liiga kaua tiirelnud, Ta tormas esimesest võsast läbi, kuni ta seisis pm. vastu aeda. Peeter otsustas sellest üle ronida. seda tehes, puidust tara ei pidanud vastu ja purunes mehe raskuse all. Paar tükki rebestasid mehe püksid täitsa lõhki, ja üks eriti terav tükk tungi otse säärelihasesse. See Peetrile väga korda ei läinud. Tema emotsioonid olid tema keha totaalselt pea peale pööratud (mitte otseses mõttes). Hoolimata sellest, et tegemist oli suht. sügava haavaga ning sealt immitses verd päris suures koguses. Peetris oli midagi katki, kuid selles polnud süüdi vai tema jalas. Mnjaaa, naljakas.

Muusikal on alati ikka olnud vabastav mõju. Selle haardest on raske pääseda. Ning nagu muusika, tabas tardumus meie kadunud poja meeli. Igatahes jõudis Peeter peagi bussipeatuseni. Mees istus pingile maha ning võttis välja piibu. ta pani selle suhu ning lihtsalt vaatas teed enda ees. Väljas oli pime ning tänavalamp valgustas suurt veelompi busspeatuse kõrval. Varsti tõmbaski suur lomp tähelepanu endale. Peester tõusis püsti ja läks uurima, mis seal lombis siis toimub. Kuidas kalad seal hakkama saavad, või on seal ainult konna maimud. Lähemale minnes avastas Peeter, et ainus hullus, mis talle vastu vaatab, on ta ise. Selle peale moodustas loik enda keskele toruja käigu maa sisse, kust tuli tugev tõmbetuul ja tõmbas mehe endaga äkitselt ilmunud auku. Mida sügavamale ta laskus, seda vähem Peeter tänavalampi nägi. Seepeale ärkas Peeter silmad, ning avastas ennast selles samas bussipeatuses pingil pikali. Tema pea valutas, püksisäär oli verd täis voolanud ning tegi tõsist valu. Kõik oli äkitselt korrast ära. Ta otsustas koju minna. Kell tema käel näitas aeglaselt, kuidas minutid mööduvad, kuid busse ei saabunud. Päike hakkas juba päris kõrgele jõudma, kui Peeter nägi, kuidas kahed tuled künkanõlva ületas. Bussijuht tegi kiirelt uksed lahti ning küsis, et kas mehel on kõik korras.

Peagi jõudis ta koju. Esimesena läks ta pesema, kus ta kasutas enese puhtaks küürimiseks seepi. Keegi tema tuttavatest ei kasutanud enam tahket seepi, igal pool valitses vedeseep. Peetril oli vahel tunne, et inimesed muutuvad koos vanusega täpselt sama moodi nagu seebid, ikka vedelamaks. Mnjaaaa. Mees lasi vanni sooja vett täis ning lõpuks asetas oma verekoorikuga kaetud jala likku. Soe vesi mõjus rahustavalt ning peagi suutis ta pohmakalaadsest tardumusest üle saada. Ma arvan, et mõnikord on parem säilitada konditsioon, kus inimesed ei adu, mis nende ümber toimub või, mis on just toimunud, sest sellisel juhul on elu palju lihtsam. Pole vajapikemalt analüüsida,sest sellest ei sünni kunagi midagi head. Ühel hetkel lõpetab inimene ikka tupikus, kus teda jääb piinama vähene informatsioon. Ka Peeter ei jäänud kaua mõtisklema elu mõtetuste üle vaid võttis ikka ette kõige olulisema. Analüüs, mis sellele järgnes polnud lihtsate killast ning lõpptulemusena otsustas Peeter vannist väljuda. Nii ta siis seisis kivist põrandal, peegli ees end imetledes. Mnjaaa. Tüdrukutel oli raske sellisele välimusele ära öelda. Veel enam tegemist oli ikkagi muusikuga.

Mnjaaa. Ma arvan, et pole kerge olla ilus. See seab sulle kohustused. Ning kohustustest kasvavad peagi välja nõudmised. Ning isegi, kui need nõudmised saavad otsa või neist öeldakse lihtsalt ära, tulevad uued ja olulisemad. Võibolla seetõttu otsustaski Peeter parema käega otse peeglisse virutada ning õnnetud aastad enne nende saabumist lõpedada. Ta rebis verise ning libeda käega peegliraamist välja suure klaasitüki ja lõi selle pikki veeni kätte. Ta üritas seda mööda kätt edasi lohistada, kuid teravad klaasi servad tungisid sõrmedesse nii sügavale, et ainult luu nende liikumist taksitas. Kogu selle tulemusena tekkis valu, mis oli nii jalustrabav ning võibolla ka vabastav, et Peeter kaotas karjudes meelemärkuse.

Mnjaaaa

Something rare to see: it's a melody

Rongi uksed avanesid. See oli päeva viimane rong ja nagu alati oli see täis inimesi, kes ei oska pidutseda. Sest inimesed, kes pidutseda oskavad ei lähe koju kell pool üks. Mõni roomas, mõni otsis tuge mõnelt kenamalt härrasmehelt, kes tglt tihti väga härrasmehelikult ei käitunud. Vahel harva sattus sinna mõni segane, kes asus oma ainuõiget usku kuulutama. Muidugi on seal alati neid, kes jätkavad oma flirtimist, mis ööklubist tulles pooleli oli jäänud. Kuid parim on see, et rongi ebamugavas vaikuses on alati väga keeruline teistele läheneda, kuna kõik vaatavad, püüdes jätta muljet, et neid ei huvita. Mnjaaa. Igatahes, rong oli vaikselt saavutamas oma täituvuse tippu ning oli viimane aeg rongi uksed sulgeda. Rong hakkas liikuma. Tõk tõk tõk tõktõk tõktõk tõktõk tõkk õtkk ... pärast seda saavutas rong ühtlase rseonantsi ja kõikide pinged taandusid hetkeks, kuni järgmise peatuseni. Lärm ei olnud enam sedavõrd üheaegselt ajastatud, mis omakorda võimaldas veidigi mõistlikumat vestlust arendada. Samas peab mainima, et oma võlu peitub ka neis tõk tõk vestlustes.

Igatahes järgmises peatuses tuli peale veidi pikemate juustega korralikus riietuses mees. Viigipüksid, triiksärk seljas, mustad kingad jalas. Tema nimi oli Peeter ja tema näol võis näha rahulolu. Ta oli just oma tüdruku maha jätnud. See ei olnud lihtsalt väike irve. Sealt peegeldus mõnu ning vabaduse ühtlane segu. Teate seda tunnet, kui sa pead järjekorras seisma ja peamine peas tuksuv mõte on:"Kas see naine on segane. OK, ma saan aru, et sa pead seitse pakki erinevaid küpsiseid ostma, aga mis kuradi põhjusel pead sa nii viisakas olema ja kassapidajannaga vestlust arendama hakkama, mis kestab 13 minutit, luuse sellega pettekujutelma, et see seismine ei saagi läbi" (ai sorri see ei olnud tunne, see oli olukorra kirjeldus)=> Igatahes tunne on see, et sa tahaksid haarata oma ettekujuteldava revolvri ja suruda lõhkikriibitud kuul rauda, et kokkupõrkel tekitada võimalikult suurt piina ja pärast seda tulistada teda jalga. Miks jalga? Sest sellisel juhul ei saaks see naine kulutada isegi seda vähest energiat, mis tal eelnevalt kulus poodi tulemiseks, et küpsiseid osta, kuna selleks vajaks ta elektrilist ratastooli, mis omakorda tähendaks, et ta kõduneks oma rasvas. Kujutlege nüüd sellest järjekorrast pääsemist. Vabadust, kergendust, viha lahtumist ning piinade asendumist rahulolu, õnnelikkuse ning ebaloomulikult pika irvega näol. Täpselt nõnda tundis ennast Peeter. Ta oli lõpuks oma tüdruku maha jätnud. Taaskord alustas rong oma ebaühtlast tõk tõk-i ning Peeter asetas kõrvaklapid pähe. Ta oli üks neist muusika inimestest, kellest eelnevalt on juttu olnud. Samal ajal suurelt naeratamas. Kuna tegemist oli olulise peatusega, siis väljus palju inimsei. Peeter leidis isegi istekoha ja rongi vaguni oluliselt väiksem asustus hakkas omama veidi selgemat nägu. Kabiini teises otsas oli punt seksinäljas vändakeerutajaid (edaspidi kutsun ma neid lühendatult türapeadeks). Neist veidi eemal oli suur, väga suur kuuekümnendates naine, kes tänu oma kehakaalule polnud kunagi väga populaarne olnud ning seetõttu pühendas ta oma elu lastele. Ainuke kurb lugu oli see, et tal oli neid ainult üks ja see kasvas ruttu suureks. Pärast tema ülikooli minekut hakkas meie armsa mammi kehakaal märkimisväärses koguses kasvama, mistõttu parim sõna, mis iseloomustaks tema olemust selles rongis oli James Bondilik suur, väga suur. Kuid nagu türapeadel on ka temal selles loos pigem pealtvaataja roll.
Peeter oli just ostnud endale uue Nokia muusikatelefoni ja polnud veel jõudnud sinna uusi lugusid alla laadida, mitõttu kuulas ta selle mällu salvestatud lugusid. Mõni oli parem, mõni halvem, kuid kokkuvõttes oli nende professionaalne tase küllaltki hea. Igatahes oli see parem, kui monotoonne trrrrrrrrrrrrrrrrrrr, mis rongi kõigist seintest vastu kajas. Eriti meeldis talle kolmas lugu, mida ta isegi kordusest lasi. Selleks ajaks oli ta möödunud kahest peatusest ja vagunisse olid jäänud meie vanad sõbrad, türapead. Kahjuks pidi suur, väga suur asenduma pigem karismaatilise paariga. Nimelt rongi sisenedes nad paar ei olnud, kuid väljudes, kes teab, igatahes rongis olles andsid nad teistele seal viibijatele kindlasti silmad ette. Peetrile meeldis eriti nüke, kuidas naine mehele lähenes. Nimelt algselt istusid nad vastamisi. Kuid ühel hetkel lammutas alkohol naise peas kõik kaitse refleksid ning ta andis kena zestiga mehele märku, et on valmis temaga kõrvaklappe jagama. Mispeale mees naeratas naisele ja keeras pea aeglase liigutusega kuklasse ja teeskles magamist. Pärast mõnda aega sai temast adrenaliini ja meeshormoonide segu, mille tulemusena andis ta naisele käega märku istuda tema kõrvale. Kummaline oli see, et tegemist ei olnud väga kena mehega.
Igatahes järgmises peatuses tuli peale punases B.B. King särgis kräsupea, kes kõigile kelmikalt naeratas. Kuid lisaks temale tuli rongi ka kolm lühikeses seelikus tüdrukut, kes peitsid oma kehavõlusid õhukeste sallide taha. Õnneks lahkusid türapead samas peatuses, mistõttu nad ei saanudki armsate tüdrukute päeva ära rikkuda. Selle asemel vaatas neile vastu uljas naeratus, mis püüdis nende pilkusid kuni tüdrukute sõidu lõpuni.
Igatahes istus see võõras Peetri vastu rongi nurka. Alguses ta ei teinud midagi, lihtsalt istus. Kõik lood Peetri telefonis olid otsa saanud ning muusika asemel pidi ta kuulama rongi hääli: rataste raskuse ülekandmist, pidurdamise kriuksatusi ja kõige selle tõttu pööras ta kogu tähelepanu oma ees istuvale lokkisjuukselisele rõõmurullile. Sedasama asus ka võõras varjatult tegema. Nii nad seal istusid, kaks meest, mõlemal suud kõrvuni. Pärast mõnda trrrrrrr tõk tõki võttis kräsupea jalanõud jalast ära ja otsis kotist kõrvaklapid. Pani need pähe ja hakkas küllaltki aktiivselt muusikale kaasa elama. Ta liigutas nii käsi, jalgu kui ka pead. Ilmselt oli ta tundnud ennast talle vastu vaatava Peetri ees ebamugavalt, kes alateadlikult jalga ebarütmilise rongi järgi kõigutas ja muusikata kõrvaklappe ikka kõrvas hoidis.
Kuid kõik see rabelemine tekitas Peetris suuremat huvi kummalise võõra vastu. Ta oli seda logo B.B. King kuskil varem näinud, kuid ta ei suutnud meenutada, kus. Kuid tõk-de möödudes muutus temas üha tugevamaks veendumus ning ta oli üha kindlam, et ta suutis mehe paigutada õigesse ühiskonnagruppi.
Ning nagu te võite tõk tõk-dest juba eeldada, jõudis rong järjekordsesse peatusesse. Kuid nagu ikka mehhaanilste asjade puhul tavaks, kipuvad nad katki minema. Seetõttu jäi rong peatusesse oluliselt kauemaks. Möödusid esimesed viis minutit ning inimesed hakkasid vaikselt uurima, miks rong seisab. Selleks hetkeks oli rongijuht juba alla andnud ning lülitas mootorid välja. Lõpuks otsustas Peeter, et tõenäoliselt läheb sellega kaua ja ta istus rongi uksemademele. Võttis välja piibu ja toppis selle kanepit täis. Pärast mõnda mahvi hakkas suitsu lõhn mööda rongi ringi liikuma ning varsti küsis võõras äkki võib ta temaga liituda. Peetril polnud midagi vestluse vastu ning pealegi oli ta sellest masendavast vaikusest väsinud. Seega otsustas ta kaardid laiali paisata: "Mis instrumenti sa mängid?"
Võõras oli sellest küsimusest algselt veidi vapustunud, kuid hiljem vastas:" Oli see nii läbinähtav?" Peeter lihtsalt noogutas. Selle peale vastas võõras: "Noh, ma olen saksofoni mängind juba üle kümne aasta, ja kitarri kuskil viis." Siis võõras jättis pausi, "Aga sa ise?"
Peeter naeratas. Ta polnud ainus, kes inimeste analüüsimisega tegeles. "Mnjaaa, ma tulin just kontserdilt. Ma mängin klaverit."
Selle peale hakkas võõras naerma. Ta neris nii kõvasti, et kogu seismajäänud rongi alles jäänud reisijad teda vaatama hakkasid. Selle peale hakkas ka Peeter naerma. Paistis, et lõpuks hakkas trip oma mõju avaldama.
Kui tubakas hakkas otsa saama siis lõpuks kostis ka juhi hääl, mis kinnitas, et kõik probleemid on lahendatud ning reis võib jätkuda. Seepeale istusid nüüd kaks meest maha, tüdrukud olid selles peatuses väljunud ning nüüd oli rongi jäänud veel meie ebaharilik paar, kes omavahel olid jõudnud nii kaugele, et mees himuralt kõditas naise rinnanibu.
Võõras:" Miks sa naersid, kui ma sisse tulin?"
Peeter:" Ah", ta niheles ebamugavusest "ma jätsin oma tüdruku maha."
Võõras vaatas teda veidi kummalisel pilgul.
Võõras:" Mnjaaa."
Peeter:" Ma isegi ei tea, mis minus sellise eufooria tekitas, aga mul on väga hea meel, et see on läbi. Lihtsalt läbi."
Sel hetkel tekkis nende vestlusesse paus. Pikk ja ebamugav vaikus, mida täitis veel ebamugavam lärm.
Võõras:" Tead, mul on blues-ga selline lugu. Iga kord, kui ma kuulan tõelist artisti. Ma mõtlen inimest, kellel on midagi öelda ja kes suudab loo panna sellesse imelisse võtmesse, mis naelutab mind selle külge tundideks, päevadeks, vahel harva ka nädalaiks, siis päras mõnda aega, saab mul sellest loost, artistist, koosseisust, mis iganes villand. Ma väsin sellest ära. See sama korduv emotsioon. Kuid kummalisel moel head lood ei kao kunagi. Nad jäävad alati kuhugi soppi tolknema."
Peeter ei viitsind tänu THC uimastavale mõjule võõra juttu väga süveneda ja lihtsalt vastas:" Mulle meeldib kuhu see teema liigub!" Peeter oli lihtsalt õnnelik, et jutt sujuvalt tema ekstüdrukult muusika peale üle läks.
Võõras:" Kas sa ei saa siis aru, muusika on alati üles ehitatud emotsiooni edasi kandmisele. Pole oluline, kas see tunne on hea või halb. Kui seal on see meelt liigutav moment sees, siis on tegemist hea muusikaga."
Peeter:" Jaa jaaa, ma saan aru mees. Aga ütle mulle, kumb on parem blues või jazz?" Tegelt ei saanud ta millestki aru.
Võõras lihtsalt naeratas ja ütles:" See on minu peatus, ma pean siin maha minema, aga blues, kindlasti blues. Ja tsekka minu poolt Joe Bagalet, kui sa teda veel ei tea. Kuid niipalju ma veel ütlen, et mõni lugu on nii hea, et õiget emotsiooni on raske valida."
Selle peale astus võõras rongist välja koos paariga, kes vähemalt rongis olid kindlasti paar.
Nüüd oli Peeter rongi üksi jäänud. Taaskord hakkas kõlama rongile nii loomulik tõk tõk jne. Kuid nüüd oli see kiirem, sest rongijuht oli ajagraafikust maas ning ta pidi kiirustama. Väljas oli läinud juba pimedaks ning maapeale oli laskunud tihe udu.
Järgmisel hetkel süttisid kuuekümneseitsmenda aasta mustang shelbi esituled ning auto hakkas liikuma. Tagarattad vingusid ja oigasid, kuid varsti leidsid nad endale aluspinna ning sõiduk hakkas jõudsasti kiirust koguma. Vana ford saavutas kiirelt kõige pealt kümme siis kakskümmenf, kolmkümmend, nelikümmend, kuni ta saavutas üheksakümmend miili tunnis. Auto undas täistuuridel. Tee, mida mööda ta sõitis, oli küll künklik, kuid sirge ja tühi. Auto juhipoolne aken oli avatut ja sealt ulatus välja käsi, mis hoidis gramplikult kinni sigaretist. Teiselpool juhiistet lebas Beefeateri liitrine pudel, millest oli järgi ainult pära. Järgmisel hetkel pidas juht kinni. Pidurdamisjälg oli vähemalt oma kakskõmmend meetrit pikk. Pärast seisma jäämist avas juht ukse. Järgmisel hetekel, ütles juhi magu üles ning see otustas vastu juhi tahtmit kogu lähiajal kogutud alkohol välja paisata. Järgmisena ta karjus:" Kustutage need tuled ära!" Ta tõstis oma parema käe, surus selle rusikasse ja tõstis selle keskmise sõrme püsti. Järgmisel hetkel tabas teda mitu sada tonni terast, rauda, tina ning mitmeid muid metalle, mis olid kokku kombineeritud rongiks, kus istus meie Peeter.
Kui muusik lõpuks pool kangestunult rongist välja sai, läks ta uurima, mis juhtus. Selleks ajaks oli auto bensiinipaak süttind ning täpselt tema ette lendas auto numbrimärk, millel oli kirjas 205 PT. Ta tundis selle hoolimata oma narkojoobest silmapilgselt ära. See auto kuulus temale. Numbrimärgil olid tema initsiaalid ning numbrikombinatsioon tähitas kuupäeva, mil tema ja ta "kallis" Moiselle kokku said. Seega sai selles õnnetuses olla ainult üks inimene. Inimene, kellest lahkumineku üle ta nii õnnelik oli olnud.