I am still here

Telefoni helisemine on oma olemuselt ebamugav ja ärritav hetk. Ärritav just heas mõttes. Inimeses esineb kõigepealt teadmatus, mis nüüd juhtus, ilmselgelt midagi on valesti. Siis jõuab talle kohale, mis on selle helina põhjuseks, sellel hetkel võib näha vahel ka väikest muiet, sest sellega koos kaaasneb teadmine, et ta läheb kellelegi korda. Pärast seda, järgneb otsustusvõimetus, kuna ekraanilt võib paista vale inimese nimi, või mis veel hullem mõne õige. Hetk hiljem vajutatakse nuppu ning võetakse kõne vastu või siis mitte.

Peetri telefon helises. Ikka helises... Ärritus, mida see enamasti peaks esile kutsuma, puudus. Tema näos ei liikunud mitte üks lihas. Kõik, mis oli mehe ümber, paistis liikuvat. Tuul, mis tekkis tule jõudsast hapniku neelamisest oli tema ümber lehed tormiliselt keerlema pannud, ning politseiautode lärm ning vilkurite silmatorkavad valgusvihud ei paistnud ka mõju omavat. Vastupidi need just suurendasid efekti, mis tekkis sellest kummalisest sümbioosist. Ainult Peetri silmadest võis välja lugeda, et midagi tema kehas toimub, sest nende värv tuhmus kiiresti. Järsku sirutas ta käe ettepoole, justkui millegi poole küünitades. Mnjaaa... Varsti sai ta aru, et...

Kui inimest meenutada, siis on kummaline, et enamasti on raske kujutada ette tema kogupilti. Eriti võib seda fenomeni märgata nende puhul, keda pikka aega nähtud pole. Selleks, et nägusid meenutada tuleb alustada väikestest asjadest nagu juukselõhn. Nii, seda sama tegi Peeter ka nüüd. Kõigepealt tema sääred, sest neist oli raske üle saada. Neile järgnesid tema peened käevarred, mis viis tema vaagnaluuni. sealt edasi mööda kaela, kuni mehel tuli silme ette Moiselli nägu. Mnjaaa. Kui armastatud inimene kaob, siis on vist päris loogiline, et inimestel on seda raske mõista. Miks see kõik juhtus nii nagu see juhtus? (OK räägime veidi asjast ka) Peeter hakkas seepeale jooksma. Ta ei suutnud selle koha peal enam olla. Ta pidi kuhugi mujale minema, et tema mõistus vähemalt mingil määral saaks lahti kõigist neist mõtetest, mis tema peas olid juba liiga kaua tiirelnud, Ta tormas esimesest võsast läbi, kuni ta seisis pm. vastu aeda. Peeter otsustas sellest üle ronida. seda tehes, puidust tara ei pidanud vastu ja purunes mehe raskuse all. Paar tükki rebestasid mehe püksid täitsa lõhki, ja üks eriti terav tükk tungi otse säärelihasesse. See Peetrile väga korda ei läinud. Tema emotsioonid olid tema keha totaalselt pea peale pööratud (mitte otseses mõttes). Hoolimata sellest, et tegemist oli suht. sügava haavaga ning sealt immitses verd päris suures koguses. Peetris oli midagi katki, kuid selles polnud süüdi vai tema jalas. Mnjaaa, naljakas.

Muusikal on alati ikka olnud vabastav mõju. Selle haardest on raske pääseda. Ning nagu muusika, tabas tardumus meie kadunud poja meeli. Igatahes jõudis Peeter peagi bussipeatuseni. Mees istus pingile maha ning võttis välja piibu. ta pani selle suhu ning lihtsalt vaatas teed enda ees. Väljas oli pime ning tänavalamp valgustas suurt veelompi busspeatuse kõrval. Varsti tõmbaski suur lomp tähelepanu endale. Peester tõusis püsti ja läks uurima, mis seal lombis siis toimub. Kuidas kalad seal hakkama saavad, või on seal ainult konna maimud. Lähemale minnes avastas Peeter, et ainus hullus, mis talle vastu vaatab, on ta ise. Selle peale moodustas loik enda keskele toruja käigu maa sisse, kust tuli tugev tõmbetuul ja tõmbas mehe endaga äkitselt ilmunud auku. Mida sügavamale ta laskus, seda vähem Peeter tänavalampi nägi. Seepeale ärkas Peeter silmad, ning avastas ennast selles samas bussipeatuses pingil pikali. Tema pea valutas, püksisäär oli verd täis voolanud ning tegi tõsist valu. Kõik oli äkitselt korrast ära. Ta otsustas koju minna. Kell tema käel näitas aeglaselt, kuidas minutid mööduvad, kuid busse ei saabunud. Päike hakkas juba päris kõrgele jõudma, kui Peeter nägi, kuidas kahed tuled künkanõlva ületas. Bussijuht tegi kiirelt uksed lahti ning küsis, et kas mehel on kõik korras.

Peagi jõudis ta koju. Esimesena läks ta pesema, kus ta kasutas enese puhtaks küürimiseks seepi. Keegi tema tuttavatest ei kasutanud enam tahket seepi, igal pool valitses vedeseep. Peetril oli vahel tunne, et inimesed muutuvad koos vanusega täpselt sama moodi nagu seebid, ikka vedelamaks. Mnjaaaa. Mees lasi vanni sooja vett täis ning lõpuks asetas oma verekoorikuga kaetud jala likku. Soe vesi mõjus rahustavalt ning peagi suutis ta pohmakalaadsest tardumusest üle saada. Ma arvan, et mõnikord on parem säilitada konditsioon, kus inimesed ei adu, mis nende ümber toimub või, mis on just toimunud, sest sellisel juhul on elu palju lihtsam. Pole vajapikemalt analüüsida,sest sellest ei sünni kunagi midagi head. Ühel hetkel lõpetab inimene ikka tupikus, kus teda jääb piinama vähene informatsioon. Ka Peeter ei jäänud kaua mõtisklema elu mõtetuste üle vaid võttis ikka ette kõige olulisema. Analüüs, mis sellele järgnes polnud lihtsate killast ning lõpptulemusena otsustas Peeter vannist väljuda. Nii ta siis seisis kivist põrandal, peegli ees end imetledes. Mnjaaa. Tüdrukutel oli raske sellisele välimusele ära öelda. Veel enam tegemist oli ikkagi muusikuga.

Mnjaaa. Ma arvan, et pole kerge olla ilus. See seab sulle kohustused. Ning kohustustest kasvavad peagi välja nõudmised. Ning isegi, kui need nõudmised saavad otsa või neist öeldakse lihtsalt ära, tulevad uued ja olulisemad. Võibolla seetõttu otsustaski Peeter parema käega otse peeglisse virutada ning õnnetud aastad enne nende saabumist lõpedada. Ta rebis verise ning libeda käega peegliraamist välja suure klaasitüki ja lõi selle pikki veeni kätte. Ta üritas seda mööda kätt edasi lohistada, kuid teravad klaasi servad tungisid sõrmedesse nii sügavale, et ainult luu nende liikumist taksitas. Kogu selle tulemusena tekkis valu, mis oli nii jalustrabav ning võibolla ka vabastav, et Peeter kaotas karjudes meelemärkuse.

Mnjaaaa

Something rare to see: it's a melody

Rongi uksed avanesid. See oli päeva viimane rong ja nagu alati oli see täis inimesi, kes ei oska pidutseda. Sest inimesed, kes pidutseda oskavad ei lähe koju kell pool üks. Mõni roomas, mõni otsis tuge mõnelt kenamalt härrasmehelt, kes tglt tihti väga härrasmehelikult ei käitunud. Vahel harva sattus sinna mõni segane, kes asus oma ainuõiget usku kuulutama. Muidugi on seal alati neid, kes jätkavad oma flirtimist, mis ööklubist tulles pooleli oli jäänud. Kuid parim on see, et rongi ebamugavas vaikuses on alati väga keeruline teistele läheneda, kuna kõik vaatavad, püüdes jätta muljet, et neid ei huvita. Mnjaaa. Igatahes, rong oli vaikselt saavutamas oma täituvuse tippu ning oli viimane aeg rongi uksed sulgeda. Rong hakkas liikuma. Tõk tõk tõk tõktõk tõktõk tõktõk tõkk õtkk ... pärast seda saavutas rong ühtlase rseonantsi ja kõikide pinged taandusid hetkeks, kuni järgmise peatuseni. Lärm ei olnud enam sedavõrd üheaegselt ajastatud, mis omakorda võimaldas veidigi mõistlikumat vestlust arendada. Samas peab mainima, et oma võlu peitub ka neis tõk tõk vestlustes.

Igatahes järgmises peatuses tuli peale veidi pikemate juustega korralikus riietuses mees. Viigipüksid, triiksärk seljas, mustad kingad jalas. Tema nimi oli Peeter ja tema näol võis näha rahulolu. Ta oli just oma tüdruku maha jätnud. See ei olnud lihtsalt väike irve. Sealt peegeldus mõnu ning vabaduse ühtlane segu. Teate seda tunnet, kui sa pead järjekorras seisma ja peamine peas tuksuv mõte on:"Kas see naine on segane. OK, ma saan aru, et sa pead seitse pakki erinevaid küpsiseid ostma, aga mis kuradi põhjusel pead sa nii viisakas olema ja kassapidajannaga vestlust arendama hakkama, mis kestab 13 minutit, luuse sellega pettekujutelma, et see seismine ei saagi läbi" (ai sorri see ei olnud tunne, see oli olukorra kirjeldus)=> Igatahes tunne on see, et sa tahaksid haarata oma ettekujuteldava revolvri ja suruda lõhkikriibitud kuul rauda, et kokkupõrkel tekitada võimalikult suurt piina ja pärast seda tulistada teda jalga. Miks jalga? Sest sellisel juhul ei saaks see naine kulutada isegi seda vähest energiat, mis tal eelnevalt kulus poodi tulemiseks, et küpsiseid osta, kuna selleks vajaks ta elektrilist ratastooli, mis omakorda tähendaks, et ta kõduneks oma rasvas. Kujutlege nüüd sellest järjekorrast pääsemist. Vabadust, kergendust, viha lahtumist ning piinade asendumist rahulolu, õnnelikkuse ning ebaloomulikult pika irvega näol. Täpselt nõnda tundis ennast Peeter. Ta oli lõpuks oma tüdruku maha jätnud. Taaskord alustas rong oma ebaühtlast tõk tõk-i ning Peeter asetas kõrvaklapid pähe. Ta oli üks neist muusika inimestest, kellest eelnevalt on juttu olnud. Samal ajal suurelt naeratamas. Kuna tegemist oli olulise peatusega, siis väljus palju inimsei. Peeter leidis isegi istekoha ja rongi vaguni oluliselt väiksem asustus hakkas omama veidi selgemat nägu. Kabiini teises otsas oli punt seksinäljas vändakeerutajaid (edaspidi kutsun ma neid lühendatult türapeadeks). Neist veidi eemal oli suur, väga suur kuuekümnendates naine, kes tänu oma kehakaalule polnud kunagi väga populaarne olnud ning seetõttu pühendas ta oma elu lastele. Ainuke kurb lugu oli see, et tal oli neid ainult üks ja see kasvas ruttu suureks. Pärast tema ülikooli minekut hakkas meie armsa mammi kehakaal märkimisväärses koguses kasvama, mistõttu parim sõna, mis iseloomustaks tema olemust selles rongis oli James Bondilik suur, väga suur. Kuid nagu türapeadel on ka temal selles loos pigem pealtvaataja roll.
Peeter oli just ostnud endale uue Nokia muusikatelefoni ja polnud veel jõudnud sinna uusi lugusid alla laadida, mitõttu kuulas ta selle mällu salvestatud lugusid. Mõni oli parem, mõni halvem, kuid kokkuvõttes oli nende professionaalne tase küllaltki hea. Igatahes oli see parem, kui monotoonne trrrrrrrrrrrrrrrrrrr, mis rongi kõigist seintest vastu kajas. Eriti meeldis talle kolmas lugu, mida ta isegi kordusest lasi. Selleks ajaks oli ta möödunud kahest peatusest ja vagunisse olid jäänud meie vanad sõbrad, türapead. Kahjuks pidi suur, väga suur asenduma pigem karismaatilise paariga. Nimelt rongi sisenedes nad paar ei olnud, kuid väljudes, kes teab, igatahes rongis olles andsid nad teistele seal viibijatele kindlasti silmad ette. Peetrile meeldis eriti nüke, kuidas naine mehele lähenes. Nimelt algselt istusid nad vastamisi. Kuid ühel hetkel lammutas alkohol naise peas kõik kaitse refleksid ning ta andis kena zestiga mehele märku, et on valmis temaga kõrvaklappe jagama. Mispeale mees naeratas naisele ja keeras pea aeglase liigutusega kuklasse ja teeskles magamist. Pärast mõnda aega sai temast adrenaliini ja meeshormoonide segu, mille tulemusena andis ta naisele käega märku istuda tema kõrvale. Kummaline oli see, et tegemist ei olnud väga kena mehega.
Igatahes järgmises peatuses tuli peale punases B.B. King särgis kräsupea, kes kõigile kelmikalt naeratas. Kuid lisaks temale tuli rongi ka kolm lühikeses seelikus tüdrukut, kes peitsid oma kehavõlusid õhukeste sallide taha. Õnneks lahkusid türapead samas peatuses, mistõttu nad ei saanudki armsate tüdrukute päeva ära rikkuda. Selle asemel vaatas neile vastu uljas naeratus, mis püüdis nende pilkusid kuni tüdrukute sõidu lõpuni.
Igatahes istus see võõras Peetri vastu rongi nurka. Alguses ta ei teinud midagi, lihtsalt istus. Kõik lood Peetri telefonis olid otsa saanud ning muusika asemel pidi ta kuulama rongi hääli: rataste raskuse ülekandmist, pidurdamise kriuksatusi ja kõige selle tõttu pööras ta kogu tähelepanu oma ees istuvale lokkisjuukselisele rõõmurullile. Sedasama asus ka võõras varjatult tegema. Nii nad seal istusid, kaks meest, mõlemal suud kõrvuni. Pärast mõnda trrrrrrr tõk tõki võttis kräsupea jalanõud jalast ära ja otsis kotist kõrvaklapid. Pani need pähe ja hakkas küllaltki aktiivselt muusikale kaasa elama. Ta liigutas nii käsi, jalgu kui ka pead. Ilmselt oli ta tundnud ennast talle vastu vaatava Peetri ees ebamugavalt, kes alateadlikult jalga ebarütmilise rongi järgi kõigutas ja muusikata kõrvaklappe ikka kõrvas hoidis.
Kuid kõik see rabelemine tekitas Peetris suuremat huvi kummalise võõra vastu. Ta oli seda logo B.B. King kuskil varem näinud, kuid ta ei suutnud meenutada, kus. Kuid tõk-de möödudes muutus temas üha tugevamaks veendumus ning ta oli üha kindlam, et ta suutis mehe paigutada õigesse ühiskonnagruppi.
Ning nagu te võite tõk tõk-dest juba eeldada, jõudis rong järjekordsesse peatusesse. Kuid nagu ikka mehhaanilste asjade puhul tavaks, kipuvad nad katki minema. Seetõttu jäi rong peatusesse oluliselt kauemaks. Möödusid esimesed viis minutit ning inimesed hakkasid vaikselt uurima, miks rong seisab. Selleks hetkeks oli rongijuht juba alla andnud ning lülitas mootorid välja. Lõpuks otsustas Peeter, et tõenäoliselt läheb sellega kaua ja ta istus rongi uksemademele. Võttis välja piibu ja toppis selle kanepit täis. Pärast mõnda mahvi hakkas suitsu lõhn mööda rongi ringi liikuma ning varsti küsis võõras äkki võib ta temaga liituda. Peetril polnud midagi vestluse vastu ning pealegi oli ta sellest masendavast vaikusest väsinud. Seega otsustas ta kaardid laiali paisata: "Mis instrumenti sa mängid?"
Võõras oli sellest küsimusest algselt veidi vapustunud, kuid hiljem vastas:" Oli see nii läbinähtav?" Peeter lihtsalt noogutas. Selle peale vastas võõras: "Noh, ma olen saksofoni mängind juba üle kümne aasta, ja kitarri kuskil viis." Siis võõras jättis pausi, "Aga sa ise?"
Peeter naeratas. Ta polnud ainus, kes inimeste analüüsimisega tegeles. "Mnjaaa, ma tulin just kontserdilt. Ma mängin klaverit."
Selle peale hakkas võõras naerma. Ta neris nii kõvasti, et kogu seismajäänud rongi alles jäänud reisijad teda vaatama hakkasid. Selle peale hakkas ka Peeter naerma. Paistis, et lõpuks hakkas trip oma mõju avaldama.
Kui tubakas hakkas otsa saama siis lõpuks kostis ka juhi hääl, mis kinnitas, et kõik probleemid on lahendatud ning reis võib jätkuda. Seepeale istusid nüüd kaks meest maha, tüdrukud olid selles peatuses väljunud ning nüüd oli rongi jäänud veel meie ebaharilik paar, kes omavahel olid jõudnud nii kaugele, et mees himuralt kõditas naise rinnanibu.
Võõras:" Miks sa naersid, kui ma sisse tulin?"
Peeter:" Ah", ta niheles ebamugavusest "ma jätsin oma tüdruku maha."
Võõras vaatas teda veidi kummalisel pilgul.
Võõras:" Mnjaaa."
Peeter:" Ma isegi ei tea, mis minus sellise eufooria tekitas, aga mul on väga hea meel, et see on läbi. Lihtsalt läbi."
Sel hetkel tekkis nende vestlusesse paus. Pikk ja ebamugav vaikus, mida täitis veel ebamugavam lärm.
Võõras:" Tead, mul on blues-ga selline lugu. Iga kord, kui ma kuulan tõelist artisti. Ma mõtlen inimest, kellel on midagi öelda ja kes suudab loo panna sellesse imelisse võtmesse, mis naelutab mind selle külge tundideks, päevadeks, vahel harva ka nädalaiks, siis päras mõnda aega, saab mul sellest loost, artistist, koosseisust, mis iganes villand. Ma väsin sellest ära. See sama korduv emotsioon. Kuid kummalisel moel head lood ei kao kunagi. Nad jäävad alati kuhugi soppi tolknema."
Peeter ei viitsind tänu THC uimastavale mõjule võõra juttu väga süveneda ja lihtsalt vastas:" Mulle meeldib kuhu see teema liigub!" Peeter oli lihtsalt õnnelik, et jutt sujuvalt tema ekstüdrukult muusika peale üle läks.
Võõras:" Kas sa ei saa siis aru, muusika on alati üles ehitatud emotsiooni edasi kandmisele. Pole oluline, kas see tunne on hea või halb. Kui seal on see meelt liigutav moment sees, siis on tegemist hea muusikaga."
Peeter:" Jaa jaaa, ma saan aru mees. Aga ütle mulle, kumb on parem blues või jazz?" Tegelt ei saanud ta millestki aru.
Võõras lihtsalt naeratas ja ütles:" See on minu peatus, ma pean siin maha minema, aga blues, kindlasti blues. Ja tsekka minu poolt Joe Bagalet, kui sa teda veel ei tea. Kuid niipalju ma veel ütlen, et mõni lugu on nii hea, et õiget emotsiooni on raske valida."
Selle peale astus võõras rongist välja koos paariga, kes vähemalt rongis olid kindlasti paar.
Nüüd oli Peeter rongi üksi jäänud. Taaskord hakkas kõlama rongile nii loomulik tõk tõk jne. Kuid nüüd oli see kiirem, sest rongijuht oli ajagraafikust maas ning ta pidi kiirustama. Väljas oli läinud juba pimedaks ning maapeale oli laskunud tihe udu.
Järgmisel hetkel süttisid kuuekümneseitsmenda aasta mustang shelbi esituled ning auto hakkas liikuma. Tagarattad vingusid ja oigasid, kuid varsti leidsid nad endale aluspinna ning sõiduk hakkas jõudsasti kiirust koguma. Vana ford saavutas kiirelt kõige pealt kümme siis kakskümmenf, kolmkümmend, nelikümmend, kuni ta saavutas üheksakümmend miili tunnis. Auto undas täistuuridel. Tee, mida mööda ta sõitis, oli küll künklik, kuid sirge ja tühi. Auto juhipoolne aken oli avatut ja sealt ulatus välja käsi, mis hoidis gramplikult kinni sigaretist. Teiselpool juhiistet lebas Beefeateri liitrine pudel, millest oli järgi ainult pära. Järgmisel hetkel pidas juht kinni. Pidurdamisjälg oli vähemalt oma kakskõmmend meetrit pikk. Pärast seisma jäämist avas juht ukse. Järgmisel hetekel, ütles juhi magu üles ning see otustas vastu juhi tahtmit kogu lähiajal kogutud alkohol välja paisata. Järgmisena ta karjus:" Kustutage need tuled ära!" Ta tõstis oma parema käe, surus selle rusikasse ja tõstis selle keskmise sõrme püsti. Järgmisel hetkel tabas teda mitu sada tonni terast, rauda, tina ning mitmeid muid metalle, mis olid kokku kombineeritud rongiks, kus istus meie Peeter.
Kui muusik lõpuks pool kangestunult rongist välja sai, läks ta uurima, mis juhtus. Selleks ajaks oli auto bensiinipaak süttind ning täpselt tema ette lendas auto numbrimärk, millel oli kirjas 205 PT. Ta tundis selle hoolimata oma narkojoobest silmapilgselt ära. See auto kuulus temale. Numbrimärgil olid tema initsiaalid ning numbrikombinatsioon tähitas kuupäeva, mil tema ja ta "kallis" Moiselle kokku said. Seega sai selles õnnetuses olla ainult üks inimene. Inimene, kellest lahkumineku üle ta nii õnnelik oli olnud.

I lit a cigarette and walked back.

Muusikal on kummaline võime ruumis liikuda. Meloodia tabas esimesena kõrvalesta surnud naha rakke. Järgmisena rasv, mis oli tõeline valupunkt. Õnneks oli seda vähe. Siis liikus ta edasi mööda kõrva pealispinda kuulmekileni. Varsti jõudis helide kooskõla imeliste närvide kaudu ajju, kus kõik infokillud kokku sulasid. Alles nüüd said klaveriklahvid moodustada harmoonia, mille tulemuseks oli muusika. See on sedavõrd imeline tunne, mida naudivad nii inimesed, loomad kui ka puud ja põõsad. On õndsad need hommikud, kus säärane meloodia hellitab veel ärkamata päid. Aga jah, need hommikud on ka päris meeldivad.
Pilveke oli bussis ja pani kõrvaklapid pähe. Enamasti kuulas ta muusikat, mis mõnel süütumal koduperenaisel koogi ahjust välja hirmutaks ( ma ei mõelnud seda sellel haiglasel moel), kuid täna ta võttis lahti vanemad albumid. Vedas sõrmega üle mp3-e: Frank, Led, Pistols, jne. Lõpuks jõudis ta looni, mida ta oli veidi üle nädala otsind. Asi polnud selles, et lugu oleks keeruline leida. Probleem oli selles, et ta ei teadnud loo nime, esitajat, albumit ning, kuidas see lugu täpselt kõlas, selisel juhul muutub loo leidmine pea võimatuks. Samas pilveke kuulis seda lugu eelmise nädala kolmapäeva õhtul Metallionis. Kummaline,et seda lugu just seal lasti, aga noh samas hea muusika ei vali kohta.
Niisiis sõrme jõuline vajutus PLAY nupule. Pilveke ei teadnud seda lugu.

Tihti on nii, et kui inimesed kordavad mingit tegevust mitu korda siis tekib neis mingi ebamäärane bioloogiline kell. Tööle jõudmiseks kulub täpselt nii palju minuteid. Teekond kooli on minutipealt läbi arvestatud. Koju minekule kuluv bussisõit on ajaliselt alati teada. Teine võimalus on see, et sa mõõdad maad meetrites. Kontori kaugus on sammudega mitu korda üle mõõdetud. Samas on ka veidi haruldasem kolmas variant. Nimelt, mitu lugu ma jõuan enne kontorit ära kuulata. Tihti järgneb sellele arutluskäik, mille võitjaks on enamasti lisa lugu ja pikem tee töö, kooli juurde. Kui õpetajad näevad magamata silmadega õpilast kolm, neli minutit hiljaks jäämas klassi uksel hilinemise pärast vabandust palumas, siis enamasti on see just nende muusikalembelise bioloogilise kella tõttu.
Pilveke oli täpselt nelja loo kaugusel kodust. Ta jättis oodatud loo viiendaks.
Järgmine lugu oli Metricu cover "Monster hospital"

Need inimesed jäävad trammi alla, kõnnivad üle autotee, kui foor on punane. Nad surevad tihti tähelepanematusest ümbruse suhtes. Aataid tagasi haaras üks mees Pilvekesel käest kinni: " Mu poja naine jäi rulluisutades eile rongi alla. Ta kandis samasuguseid kõrvaklappe nagu sina. Äkki sa vaatad mõnikord tänaval vähe rohkem ette." Sel ajal kandis ta suuri Skullcandy kõrvaklappe, mis suutsid 95% välisest helist summutada ning andsid 40Hz sagedusega päris korralikku bassi. Need olid kallid ja sel ajal sai neid ainult neti teel. Ta kujutas täitsa ette, kuidas on võimalik pm rongile rööbastel vastu vaadata, samas olles ise täielikus vaikuses või muusikat kuulates, ilma et masinamüra kõrva tikuks. Sellinne surm tundus isegi kuidagi kummaliselt kütkestav. See viis pilvekese mõtted sellele, mis laulu neil rööbastel kuulata võiks. Esialgu ta mõtles, et see peaks olema midagi surmaga seoses. Siis meenusid talle kõik ohverdamis ja inimsete tükeldamisest rääkivad söögilaualaulud. Need olid küll vahelduseks head kuulata, kuid selleks hetkeks need ei sobinud.
Pilveke oli juba ammu aru saanud, et igal lool on koht. On olemas pop lood, mis sobivad igale poole, kuid tglt ei sobi mitte kuskile. On olemas mõnusat raskerocki, mida on hea kuulata siis, kui on vajadus ennast välja elada. On olemas jazzu, mida tasub minna kontserditele kuulama, sest plaadi peal on see alati crapp. On olemas Indie rock'i, mida on hea kuulata siis, kui on vaja unustusse kaduda. Mnjaaa veel on blues, trip hop, soul-funk, elektri muusika, jne. Igal ühel oma koht ja aeg.
Kolmas lugu oli Frank Zappa "Stairway to Heaven".

Stiil on alati muusikat edasi viinud. Igale ajajärgule on vajalik omapärane heli tunnetus. Kummaline on, et tänapäeval on inimesed ahneks läinud. Korraga on vaja kõik muusika stiilid võimalikult põhjalikult välja arendada. Kuid neid, kes põhjalikult kuulaks on järjest vähem ning need vähesed, kes tõeliselt viitsivad muusikale väärilist tähelepanu pöörata jäävad rongi alla.
Eks see ole paratamatu, et siin füüsikaliselt, keemiliselt ja geograafiliselt nii loogilises maailmas tglt miski loogikat ei oma. Mnjaa tavaliselt on siinkohal muusika see, mis lohutust pakub.
Rääkides Zappast siis tglt Pilveke oli alati arvanud, et rock ei oleks tohitnud algust saada mitte 1980 vaid 1780. Siis hakkasid tõeliselt koledad asjad maailma juhtuma ning rock oleks tõepoolest hästi nende sekka sobinud. Revulutsioonid oleks pidand leidma aset kõikjal ja kõiges. Frank koos sellega, kuigi ta alustas veidi varem. Naljakas on see, et kuigi see karmide elektrikitarride muusika on oma olemuses väga robustne ja lohakas tuleb selles helide ilu ja valu palju paremini välja. Ma ei usu, et viies meie muusika sada, kolmsada aastat tagasi muutuks midagi. Inimesed kuulaksid hea meelega muusikat, mis vabastas maailma lokkavast moraalist ning väärtushinnangutest tuues esile inimsuhted, seksi, robustsed elukombed. Selle pärast Pilvekesele Frank meeldiski. Mees ei kartnud kaitsta maailma, kus inimstel on savi, kas sa paned kodus pihku või mitte. Muusika peab olema tõeline.
Kui neljanda loo esimesed helid kõlasid läks pilvine taevas selgemaks. Samas oli see ka sellinne lugu, mida ei tohiks kuulata pilvise ilmaga. Sebastian Teller on oma olemuses pervertne kuldsete aluspükstega headuse kehastus ning tema suurepärane Eurovisiooni laul "Divine" on selle suurepäraseks tõestuseks. Ah jaa niipalju veel, et selle loo Pilveke suri ära.

Järgmine lugu oli Flight of the Conchords "Bussiness Time". Samal ajal, kui Pilvekese süda enam verd ei pumbanud laulis Jermaine sellest, kuidas tema näol on tegemist maailma seksikama mehega, kes ta armatseb oma naist regulaarselt komapäeviti. Sellele lisandus pikk ja väga ilmekas seletus, kuidas kohmakas riiete seljast võtmine võimalikult ebamugavalt lahendada olukorras, kus teksaste eemaldamine on väga keeruline, kuna kingad on alles jalas. Selleks ajaks oli juba Pilvekese ümber kogunenud võike inimeste parv. Veidi vanem mees sulges ta silmad. Samal ajal kõlas mehine naiste sexhääli imiteeriv Briti kõrge falsett.

It is an easy death

Kui Alibi oli väike, siis pandi ta koolis lugema. Alguses ta ei kannatanud raamatuid ning see tekitas temas vastuseisu. Aja möödudes hakkasid aga hakkasid kirjatähed kaante vahel elama oma elu. Talle meeldis järjest enam kujutada maailma ette nii, nagu see oli kirjas raamatutes. Ta käis tänu raamatutele kohtades, millest tal isegi aimu polnud. Lugemine viis ta isegi nii kaugele, et poiss luges raamatuid siis, kui tglt neid lugeda ei võinud. Tavaliselt alustas Alibi lugemist hetkel, kui kogu ülejäänud maja magama läinud. Kuigi tema õppetulemused tihti kannatasid selle tagajärjel, siis poiss sellest ei hoolinud, kuna maailm, millega ta tutvust tegi, omas palju rohkem loogikat. Varsti muutusid raamatud poisi päeva oluliseimaks osaks. Muu ei omand tähtsust.
Kui poiss jõudis põhikooli, siis kadusid koos koolide vahetusega ära tema endised sõbrad. Kuid Alibi ei pannud pahaks. Talle meeldiski, kui keegi teda koolis ei seganud ja ta sai rahulikult järjekordse lehekülje keerata. Kui teised nägid vaeva sõprussidemete loomisega siis Alibi luges raamatuid. Kui keegi küsis talt:" Hei, mis su nimi on?" siis Alibi alati vastas:"Alibi," ja luges raamatuid edasi. Talle ei meeldinud säärased vahelesegamised ning seetõttu otsis ta alati vaikse koha, kus lärm kõrvulukustavalt vahele ei segaks. Aja möödudes said Alibi uued klassikaaslased aru, et ta ei ole just kõige seltsivam inimene ning nagu selles vanuses ikka, osutus ta klassi naerualuseks. Ka kodus ei läinud elu just lihtsamaks. Ema ei osanud enam pojaga suhelda, sest ta oli sedavõrd endasse tõmbunud. Isa leidis, et tema roll on peret ülal pidada ning pojaga suhtlemine seisnes vaid sellele raha tagataskusse suskamises.
Kui ta jõudis seitsmendasse klassi, siis ta avastas, et poistel oli vaja hakata võimu nõitama. Õnneks, kuna ta oli klassi elust liiga eelmale tõmbunud siis polnud tema see, keda pidevalt kiusati. Samas Alibi oli tihti lugenud raamatutest, kuidas kangelased sellistel hetkedel vahele segavad ning korra taastavad. Sellest hoolimata ei osanud Alibi kunagi arvata, et hirm keha säärasel moel võib halvata. Vanemaks saades kadusid säärased kähmlused ära ja asendusid teistsugustega. Tüdrukud hakkasid välja nägeme nagu ... (noh ma loodan, et te täidate ise lüngad). Ja huvi nende vaastu järjest suurenes. Millegi pärast hirm, mis takistas Alibil kaklustesse ronida, takistas teda samamoodi ka nüüd, kui oli vaja lihtsalt tüdrukult keelega suudlust. Samas teistel poistel tuli see nii lihtsalt, sest ta nägi pidevalt, kuidas seda koolis tehti. Seega tundusid raamatud veel paremad kaaslased, kui varem, sest nende avamise pärast ei pidanud piinlikkust tundma.
Ühel õnnetul õhtul, kui Alibi koolist koju jalutas, siis nagu alati oli ta ninapidi raamatukaante vahel. Tee, mida ta tallas oli tema poolt juba sadu kordi sisse käidud. Samas sel hetkel, kui ta läbi poeakna tungis, oleks ta pidnud juba ammu aru saama, et sel päeval poleks ta pidand seda teed pidi minema. Endeid, mis oleksid selle õnnetuse ära hoidnud oli mitmeid: hommikused uudised, klassikaaslaste koomiline vestlus loomade teemal, poeaknal näidatav otseülekanne põdra asupaigast linnas. Kõiki neid vihjed kuulda võttes oleks tal ehk olnud võimalik järgnevat sündmust vältida. Samas, kes usuks, et päise päeva ajal tabab sind linnas ringi jooksev põder, kes on uinutisüstidest poolunes, ja jookseb koos sinuga alkoholipoodi sisse.
Igatahes Alibi oli juba poolel teel haiglasse kindel, et ta on maailma parimas kohas. Nimelt tema aju oli õnnetuse tagajärjel ennast poolsurnuks ehmatunud ning avastas ennast kergemataseme koomast. Mõni inimene oleks ilmselt väga õnnetu, kui temaga midagi nii jubedat juhtuks. Samas Alibi mõistus kasutas seda olukorda maksimaalselt ära. Niipea, kui poisi keha jõudis veidi tasakaalukamasse seisundisse, hakkas see looma maailma, kuhu ta tahtis ära mahutada kõik, mis oli vähegi oluline. See tähendas, et tegemist oli muinasjutlise maailmaga, kuhu oli segatud suures koguses mütoloogiat, realismi, muinasjutte, mitmeid ajaloolisi kangelasi, suuri teaduslikke saavutusi ning tehnoloogiaid, millega inimene pole veel tuttavgi, maagilisi võimeid ja puid, mis kasvasid kõige eriskummalistemalt pinnavormidel. Kokkuvõtliskult oli seal koos kõik, kuhu Alibi oli viimastel aatatel peitu pugenud ning tema omas seal kõige tähtsamat rolli. Ta oli lammas. Sest talle meeldisid lambad. Need olid loomad, kes võisid laiselda päevad läbi niitudel ja ainuke asi mida nad pidid vahel tegema oli karva maha ajamine ja veidi muru seedima. Tema mõistus oli kõik korraldanud nii, et niit oli igalt poolt ümbritsetud Alibi maailmaga, mida poiss ka suurel määral kontrollis ning tema oli seal aset eidvate seikluste peategelane. Samas oli mingi osa sellest säilitanud pärismaailma loomuliku edasi liikuvuse, mis lisas alati mingil määral väljakutseid tema teele.
Aeg möödas ja ühel hetkel võis Alibi karva pikkuseks lugeda juba poolteistmeetrit, sest ta algselt ei arvanud, et lambal peaks juuksurit vaja minema. Ta oli ta juba sedavõrd harjund enda maailmaga. Poiss ei pidanud isega teistega rääkima, et neist aru saada. Pärismaailmas oli ta selleks ajaks juba kahekümne aastane ning koomas olnud üle kuue aasta. Ning ühel hetkel, ilma mingi hea põhjuseta ärkas ta üles. Naljaks, aga selleks hetkeks oli ta rohkem eland, kui enamus tema endiseid klassikaaslasi. Maailm, kust ta tuli oli edavõrd reaalne, et see ei jätnud ruumi küsimustele, mis piinavad meid meie igapäevaste probbleemide näol: kust ma ostan piima, mis täna telekast tuleb, mis söögiks on, miks su voodis paljas naine on. Samas oli paradiis, kus Alibi oli olnud nii õnnelik, tuhandeks killuks purunend. Ning selle asemel, et sinna tagasi pöörduda, pidi ta alustama kohanemist maailmaga, mis polnud teda kunagi kannatanud. Esimsese asjana alustas ta oma lihaste tugevdamisega. Esimese kuu aja jooksul suutis ta jälle rääkima hakata. Kolme kuuga suutis ta kogu oma ülakeha juba korralikult kontrollida. Selleks ajaks oli talle meenunud, kuidas ta seda maailma põlgas. Viiendal kuul sai Alibi koju minna. Tema isa vedas ta ratastooliga koju, sest ta ei suutnud ikka veel käia ning seetõttu oli isa majas igalepoole ehitanud kaldteed, mis võimaldasid tal minna majas igale poole.
Ühel varajsel kevadhommikul otsustas Alibi rammida rõdu piiret, mis selle tulemusel purunes ja kukkus sealt ratastooliga alla. Tavaliselt lõppeks säärane kukkumine, kas väikese peapõrutuse, või halvimal juhul jalaluumurruga, aga Alibi oli ennatlikult endale satelliidi panni küljes oleva juhtme ümber kaela tõmmanud ning hakkas selle küljes rippudes aeglaselt lämbuma. Nõnda kestis see veel mitu minutit, enne kui noormees võikseks jäi. Vaatepilt oli isenesest justnagu mõnest jaapani filmist. Kevadised kirsi lehed katsid rõdu esist, päike polnud veel kõrgele jõudnud tõusta ning seda vaatepilti täiendasid juhtmeotsas kõlkuv Alibi, kelle ratastool oli kukkunud meetrijagu temast madalamal asuvatele roosakasvalgetele õitle.
...mnjaaaa

Congratulations, death, on your patience.

Ujula Vanaisa ärkas üles peavaluga. Ta oli harjunud raskete hommikutega, aga nii valusat ja omamoodi huvitavat väga varast ennelõunat polnud tal veel olnud. Nimelt langes meie peategelane suurel kiirusel maa poole. Iga sekundiga läbis ta mitukümmend meetrit gravitatsiooni keskpunkti suunas. Eriti julmaks muutis olukorra see, et tal puudus igasugune varustus sellise kukkumise sooritemaiseks. Ujula Vanaisal võttis mõni hetk aega, enne kui talle kohale jõudis, mis toimub. ning peab mainima, et talle ei meeldinud asjade seis. Sellest hoolimata lõi selline sündmuste areng tal mõistuse ruttu selgeks.
Tema esimene mõte oli leida mingi lahendus. Ta proovis käsi laiali sirutada ja sellega hoogu pidurdada, aga kiirus aina suurenes. Ei ole vaja olla just ajugeenius, et teada, kuidas see otseühendus maaga lõppeb. Ta arvas, et tal on veel oma kolm, neli minutit aega ja kui hästi läheb isegi viis. Kuna ta oli ikka veel mingil määral rahustite mõju all, siis ta suutis olukorda hinnata üpriski mõistlikult. Ta arutles endamisi, et kui ta juba surma saab, siis selle ajaga jõuab ühe tobi ikka ära teha. Õnneks polnud need suitsud sellele omapärasele reisile minnes maha ununenud. Kõigepealt otsis ta üles tubaka, seejärel filtri ning taskust võttis suitsupaberid. Tobi keeramine käis kiirelt ning seejärel lõi ta suitsu põlema.Ta oli alati arvanud, et ta sureb mõnda kopsuhaigusesse, sest suitsetamisest oli saanud viimase kahekümne aasta jooksul tema elu paratamatu osa. Kes oleks osand arvata, et tema lõpp saabub säärasel viisil. Kuid nõnda langedes, avastas ta, kui nauditav on säärane kukkumine on. Kindlasti olis kasuks soojad riided, mis ei lasknud Ujula Vanaisal suure kiiruse peal ära külmuda. Päike tuli pilve tagant välja ning pilvede vahelt hakkas esimest korda paistma maa. Taevas oli sinine ja see oli ilus päev. Ta vaatas alla ja nägi linna. Valgus peegeldus tagasi plekk-katustelt ning muutus koos jõega, mis linnast läbi voolas, maaliliseks vaatepildiks. Värvi lisasid veel puud, mis olid veel osaliselt õides. Taevasse vaadates nägi ta peenikest suitsujutti üles liikumas, mis lisas pildile omapärase varjundi. Ujula Vanaisa avastas, et ta pole ennast vist kunagi varem tundnud rohkem elus kui sel surmale niivõrd kummalisel hetkel.
Mnjaa, Aatomik oli just tõusnud, valas endale hommikust teed ja asus ajalehte lugema. Saiad vupsasid rösterist välja, ta määris neile võid ning lõikus lõhet peale. Ta võttis külmkapist sidrunimahla. Ta vajutas pudelit nõnda, et selle sisu jõuaks lõhe rasvase liha korralikult ära katta. Valmistus hammustama esimest tükki sellest isuäratavast hõrgutisest, kui korraga kõlas raksatus ja läbi katuse kukkus sisse mees, ja ilmselgelt suri ta esimesest kokkupuutest katusega. Kõik toimus nii kiiresti, et Aatomikul polnud isegi võimalust ennast kuidagi kaitsta. Ujula Vanaisa allesjäänud keha tabas esimesena lõhe võileiba. Järgmisena võttis ta ette Aatomiku pea, siis keha ning kõige viimsena jalad. Kui ta kukkumise lõpetas, polnud võimalik kindlaks teha, kust algas Aatomik, kust lõppes Ujula Vanaisa, ning kuhu kadus lõhevõileib. Lõpuks justkui kirsiks tordi peal paistis sellest kompositsioonist välja käsi sigaret näppude vahel.

This fear of being what they are: dead.

Autoõnnetusi pole tõenäoliselt kunagi kerge vaadata. Naljakas, aga telekat vaadates me pigem naudime sääraseid õnnetusi. Seal muutub oluliseks, kuidas näevad välja detailid. Me pigem nõuame filmilt, et säärased sündmused on üle vindi keeratud. Hetki, kus mees ei lenda mitte lihtsalt vastu auto esiklaasi, vaid kui sulle näidatakse aegluubis iga pisimatki muutust ekraanil, on see ekraaniteos hästi välja kukkunud. Oluliseks muutub see, kuidas luud murduvad ning mismoodi verd pritsib. Sentimentaalne väärtus sellistel olukordadel tihti puudub.
Võibolla seetõttu oligi Aatomikul põhjust olla õnnelik, sest hetk enne õnnetust suutis ta nõrkusest kokku kukkuda. Sel samal tänaval, kus meie armas Sonn leidis, et auto soovis temaga suurel kiirusel sõprussidemeid luua. Seega avastas kohale rutand kiirabi, et palju olulisem on Aatomik ära vedada. Sonna puhul polnud ilmselgelt enam midagi ette võtta. Mistõttu jäid sündmust jälginud inimesed veel pikaks ajaks justkui tardunud olekusse. Vereloik, mis veoauta alt välja immitses muutus järjest suuremaks. Kindlasti lisas vürtsi see, et inimeste silmad hakkasid erinevaid rekka järel lebavaid kehaosi eristama.Samuti lehk, mis oli naha riivimisel vastu asvalteed oli tekkinud, hakkas oma tugevat aroomi nende ninasõõrmetesse levitama.
Ühesõnaga, Aatomik ärkas üles haiglas. Ta oli juba vana mees, kes oli alati arsti juures käimist vihanud kuid viimasel ajal sellega harjunud. Väiksena oli ta sattund haiglasse, kuna tema pimesool hakkas lõhkema. Ta e kannatnud valu ning millegi pärast seostus see alati meditsiiniga. Samamoodi oli ka praegu, kuid samas oli Eestis alati parem. Õed olid teinud oma tööd oma kakskümmend, kolmkümmend aastat ja enamasti polnud nende jaoks probleem leida üles mõni tähtis veresoon. Noored neiud võivad ju silmale ilu pakkuda küll, aga kui ta kanüüli ei suuda paika panna siis pole neist väga kasu. Kuid sel hetkel, kui Aatomik õdedega oma pead vaevas, astus üks neist sisse. Ta oli kena ja noor, tõenäoliselt alles kooli lõpetanud. Kuna palatis olid ainult mehed, siis pilkude püüdmisega tal probleeme ei olnud. Tal olid pikad jalad (muide Aatomik oli alati olnud sääremees), kena liivakella kujuline keha ja tema sinised silmad sobisid hästi tema punaseks võõbatud huultega kokku. Tema juuksed olid krunniks kokku keeratud, mis tõi tema väiksed kõrvarõngad hästi esile.
Õde suundus otsejoones Aatomiku juurde ning küsis:"Kuidas te ennast tunnete?" ning vanamees vastas, et pole tal viga midagi. Ülejäänud vestlus kujunes üsna tüüpiliseks õe ja patsiendi ristküsitluseks, kus oluline on teada saada võimalikult palju patsiendi tervise seisukorrast. Kui õde hakkas lahkuma, küsis ta mehelt, kas ta vajab veel midagi, ning Aatomik ei osanud selle peale midagi vastata. See kogemus oli tema jaoks võõras.Kunagi polnud keegi talt haiglas küsinud, mida ta soovib. Tavaliselt kõlab haigla kõnepruuk veidi käskivamas vormis. See kõlas nagu mõne odava pornofilmi pickup line ja paistis, et see tuli õelegi üllatusena. Siis hakkas rahusti, mida õde oli süstinund, mõjuma ning mees jäi magama.
Järgmisel päeval ärkas Aatomik üles. Tal oli tunne, et linad, mille vahel oli ta juba peaaegu terve nädala veetnud, olid suurest lesimisest oma vormi kaotanud. Seetõttu otsustas ta jalutama minna. Mees võttis oma tilguti kaasa ja hakkas ringi käima. Tema jalad ei suutnud alguses raskusega harjuda ning seepärast õõtsus ta veidi. Siiski sai ta pärast mõnd hetke tasakaalu tagasi. Aatomik leidis hammikumantli, tõmbas selle endale ümber ja sirutas käed tasku. Taskus sorisdes leidis ta paki suitse ning tikud. Kuna ta oli varem selles haiglas viibinud, polnud suitsunurga leidmine keeruline. Aatomik võttis seina najal koha sisse, haaras paki, lõi sealt pika ajaga välja kujunenud käeviibutusega suitsu välja ja asetas selle endale huulte vahele. Nüüd lõi ta tiku põlema ja asetas selle suitsu ette, ise sügavalt sisse hingates. Tema kopsud täitusid ruttu nikotiini tahmaga. Kogu see saast väljus alles siis, kui Aatomik leidis, et nüüd on õige aeg suitsurõngaid puhuma hakata. Järgmisel hetkel tuli see sama õde vanamehe juurde ja kordas seda sama protsessi, ainult ilma rõngasteta. Aatomik ei öelnud midagi, naine samuti mitte. Pärast mõnd minutit piinlikku vaikust, küsis haige, miks õde oli talle säärase ettepaneku teinud, et kui ta midagi soov... . Õde naeratas ning ei öelnud midagi. Tõmbas suitsu edasi ja nõjatus seina najale.
Läks veel mõni minut, mõlema suitsud hakkasid otsa saama. Nüüd küsis naine mehelt, et kas ta ei karda surma. Aatomik ehmatas säärase küsimuse peale. Siis rahunes ta maha ja ütles tasase veidi naerul häälega: "Muidugi ma kardan surma! Rumalad on need, kes seda ei tee." Naine võttis seejrel suitsu tugevamini sõrmede vahele ja hakkas Aatomiku poole liikuma, võttis talt käest kinni ja kustutas oma koni mehe peopessa. Vana mees võpatas selle teo peale, kuid enne kui ta hakkas naiselt aru pärima hakata, oli naine tal juba keeltpidi suus. Alguses tahtis aatomik naise eemale tõugata, kuid kui pärast hetkelist mõtlemist, või selle puudumist, ei soovinud ta enam midagi teha. Ta nautis hetkeolukorda. Viimaks, kui naine eemale tõmbus oli Aatomik silmad sulgend, ega hoolind enam põletada saanud käest. Naine vaatas talle naeratades silma ja küsis: "Kas sa tead, kuidas säärast suudlust kutsutakse?" Mees vastas kehitas kõhklevalt pead. Naine vastas talle, et tea ka täpselt ei tea, aga jutud rääkivat, et iga säärane suudlus lõppes alati surmaga. Aatomik hakkas naerma ning talle hakkas see naine järsku palju rohkem meeldima. Nad otsustasid koos tagasi haiglasse minna. Tee mille nad valisid läks läbi haigla kõrval asuva pargi. Kogu see tee oli Aatomikul tunne nagu oleks ta seda õde tundnud terve oma elu.
Järgmisel hetkel hakkas õe piipar tööle ning ta pidi kiiruga haiglasse jooksma. Vana mees jalutas rahulikult oma palatisse tagasi ning heitis uuesti magama. Järgmisel hommikul tuli tema juurde uus õde, kes ütles talle, et ta saab järgmine päev välja. Aatomik oli segaduses, sest ta oli terve hommik oodanud oma kalliks saanud õde. Kui mees tema järgi küsis, vastas uus tüdruk, et ta oli eile surma saanud. Õde rääkis, kuidas ta oli läinud ühte narkomaani kinni hoidma, kuid mees oli haardest välja rebinud ning laual asuva skalpelliga neiul kõri läbi tõmmanud. Aatomik kuulas kogu õe juttu justkui poolunes. Ta ei suutnud leppida, et neiu, kes oli eelneval päeval olnud niivõrd elurõõmus, oli nüüd surnud.
Murtuna järjekordsest haiglakogemusest, läks Aatomik järgmine päev koju. Ta oli eelnevalt ostnud suure pudeli viina ning veetis oma järgmise nädala justkui udus. Iga päev tundus eelnevast masendavam. Alkoholi kogus tema veres oli hirmuäratavalt suur, arvestades fakti, et ta tuli just haiglast. Selle nädala jooksul leidis ta ennast iga päevaga järjest enam isa vana jahipüssi vahtimas. Pühapäeva õhtul võttis mees püssi ahjupealt maha ning istus dugitooli relv ikka käes. Muutudes iga hetkega järjest meeleheitlikumaks. Ta toppis püssi toru suhu ja vajutas päästikule, kuid relval oli kaitseriiv peal. Mees hakkas pärast seda lahinal nutma ning viskas püssi kaugele ära. Enam ta seda masinavärki kätte ei võtnud.

Yes, some lives were made to be wasted.

Ei olnud just väga hilja, tõenäoliselt natuke pärast kaheksat. Reede õhtu ja nagu alati, on see päev, kus inimesed avastavad, et nad on viis päeva nädalas tööd rüganud selle üürikese õhtu nimel. Seega teevad inimesed kõik, et see üürike hetk korda läheks. Nad panevad selga pilkupüüdvad riided, ning õrnema soo esindajad maalivad enda nägu nii, et see sarnaneks võimalikult palju nende naisideaalidele. Kogu selle õhtu eesmärk on väga selge. Tunda end ihalduväärsena. Näha silmi, mis piidlevad mööda ruumi ringi, otsides saaki, mis muudaks selle masendavalt pika nädala jälle paremaks. Kuid selleks kõigeks oli veel liiga vara.
Seetõttu otsustas vana Sonna muretseda piisavalt kütust, et sellest õhtust võimalikult palju välja imeda. Kuid kütuse valimine on alati keeruline. Sest erinevalt teistest toodetest poes, on kütuse valik alati suur. Seekord otsustas ta siiski minna klassikalist ...tnaõhtut aei mäletöö. Ta ostis sidrunit, soola ja tõenäoliselt kõige ideaalsema kaabuga pudeli. See õhtu pidi tulema hea õhtu. Keegi ei ütle ära tekiila sandistavale väele. Sonna oli selle maagilise jõuga mitmeid kordi kokku puutunud ja võitjaks polnud ta end seni veel kuulutanud ning ta ei teadnud ka kedagi teist, kes säärasele jõule suudaks korralikult vastu seista. See aga muudab selle süütu pudeli(tglt ei omand see ültse tähtsust, missugune oli pudel, oluline oli pudeli olemasolu) Sonna mängude kalastusvahendiks nr. 1.

Sonn oli harjund inimesi grupeerima headeks ja halbadeks. Irooniline on, et ennast pidas ta just viimase poole esindajaks. Ta ei kannatand, et ta pidevalt inimesi ära kasutas. Just nimelt ära kasutas, sest ka kõige püham nunn, ei olnud enamasti talle probleem( siinjuures tuleb ära mainida, et see võrdlus on suhteliselt kohatu kuna nunnad on kloostris enamasti suhteliselt meeleheitel, aga ma loodan, et te saate mõttest aru) Ta ei kannatanud, kui mehed naistele ennast peale suruvad. Ta jälestas olukordi, kus mees polnud piisavalt mees tunnistamaks, et sellest ei saa kunagi midagi rohkemat, kui üks reede. Ta vihkas seda jahilkäigu tunnet, kus mõnd paljast võrksukkadega kaetud säärt nähes saavad looma instinktid võimsust.
Samas ta nautis püügi lõbu ja äratundmise röömu, kui ta leidis järjekordse hetke, käsi sügavale seeliku vahele suruda. Ta tundis mõnu sellest adrenaliinist, mis sellele teole alati järgnes. Sonna ei häbenenud kunagi oma tegu kuna pärast seda toimus kõik alati kiiresti ja tema mäletamist mööda oli alati olnud kaks võimalust. Esimene variant oli see, et sel ööl ta korralikult magada ei saa, sest voodis on targematki teha. Teine variant oli see, et sel ööl ta korralikult magada ei saa, sest ta põsk on ikka saadud kogemusest hööguvpunane. Kuid tegelikult ei omand see mingit tähtsust, kui ometi poleks seda suurepärast hetke, enne magamaminekut, kus tal tekib kahtlane kuuluvuse tunne. Sellel hetkel ei oma miski muu tähtsust, kuna millegil muul ei olegi tähtsust. See vajalikkuse tunne, et sa oled siin pähjusega ning see põhjus on teiselpool voodit. Just nimelt see ongi selle hoomamatu reede tagamaa. Me loodame, et mingi juhuse läbi lõpetame me kõik seal staadiumis kuhu Sonna teel oli.
Samas teadis Sonn, et alati järgneb reedele laupäev. Ta ei austanud kunagi Holliwoodi filme. Tema meelest oli fakt, et kõigile probleemidele leidub lahendus ning iga ekraaniteos lõppeb hästi, totaalselt nõme. Ta sai aru, et inmestele meeldis, kui filmi lõpuks läheb kõik nii nagu peab. Samas iga mõistusega inimene teab, et tegelikkuses ei juhtu kunagi midagi sellist. Näiteks, kui asteroid kukub maale, siis inimesed saavadki surma. Kui inimesed näevad filmis, et Hitler saab surma 2. maailmasõja alguses, siis nad teavad, et see mees nägi tegelikult veel pool kümnendit vaeva inimeste massilise tapmisega. Reaalses elus tihti õnnelikud lõpud puuduvad. Samamoodi oli ka reedega, päev mil sa tunned, et oled kõigeks võimeline ning sellinne emotsioon saab lõppeda ainult hästi. Siis järgmisel päeval saad sa aru, et tegemist oli lihtsalt järjekordse Holliwoodi filmiga. Sa tead, et sellest inimeset su kõrval ei tule midagi välja, sest see isik, keda sa sinna tahad, ei teki sinna ühe või kahe reedega. See inimene ei pruugi ültse sinu teele jääda. Ja nõnda piinavad mehed ennast nädalaid kuid aastaid, et saavutada eesmärk, kus tütarlaps, kelle kõrvale sängi vajutakse, ei jäta sulle mõnda ajusoppi mõtet, et järgmine nädal tuleb uus reede.
Sel hetkel jõudis Sonnile kohale, et naised on selle maailma kõige julmem enesetappmise moodus. Kõik, mida me teeme on ühe üürikese hetke nimel. Me pingutame ennast segaseks, et olla edukad, sest naistele meeldivad kallid ülikonnad. Naistele meeldivad kenad autod. Iga punkt meie elus on ühel või teisel moel seotud nende veetlevate olenditega. Me oleme loonud endale maailma, kus edukaks saamine on kõige tähtsam ja iga samm selle suunas on justkui järgmine level, kus mäng läheb järjest keerulisemaks. Samas just nii me jõuame kõige kõrgemale tasemele, kus naised ei vali mind, vaid mina valin neid. Naised on meeste ülim meelelahutus. Mõned väidavad, et sinna me liigume, meelelahutuse maailma kuid tegelikult oleme me seal maailmas olnud juba oma mitutuhat aastat. See on nagu keeruline ja pikalt arendatud arvutimäng. Me mängime seda nii päeval kui öösel. Kuid kui selle mängu kõrghetk läbi saab, ei tule ekraanile loosung you win, vaid game over. Sest seda mängu on tihti mehed sunnitud mängima kogu elu.
Kõigele sellele mõeldes hakkas Sonnal paha. Teda ei huvitanud enam selle õhtu tippsündmus. Ta otsustas minna koju, et lahendada pudel sierrat. Ta võttis telefoni ja helistas peokorraldajale. Üritus kuhu ta algselt plaanis minna, oli korraldatud ühe eriti energilise tropi poolt, kes oli kõigeks valmis, et naistele rindade vahele pugeda. Sonn oli temast vahel isega lugu pidand, sest mõnikord õnnestus tal see isegi kiiremini kui Sonnil endal. Ta väljus poest ning hakkas autoteed ületama, telefon ikka kutsumas. Hetke pärast nägi ta väikest autot tema poole kiirelt liikumas. Ta lendas üle masina katuse ja järgmine asi, mida ta nägi oli auto taga sõitev rekka, mille juhi nägu oli üleni krampis. Sellel hetkel mõistis Sonn, kui vedand tal on, et tema surm nõnda kiirelt saabub ning tal hakkas hale neist, kes peavad selles eduorjuses veel pikalt vaevlema. Rekkajuht, hoolimata oma krampis näost ei tulnud selle pealegi, et pidurit vajutada ning sõitis oma saatusega leppinud Sonnist hirmunult üle. Sonn poleks vist tõenäoliselt olnud sel hetkel õnnelikum, sest valu, mis teda hõivas pärast rekka tabamist ja hiljem selle all lohisedes, mattis enda alla kõik teised mõtted.