Our bones will foreever cry

Kallis päevik!
On paar asja mida sa pead minu kohta teadma.
Esiteks, ma olen egoist. Ma ei tea, kas see nõuab julgust, et seda tunnistada, aga see on minu kindel veendumus. Teised ei lähe mulle korda.

Teiseks, ma elan põhjas. Mitte küll piisavalt kaugel põhjas, et näha 6 kuud kestvat ööd ja päeva, aga piisavalt kaugel põhjas, et öösel suitsu tehes hakkaks kätel külm. Piisavalt kaugel põhjas, et päeval murule maha istudes tekiks tunne, et munad külmuvad ära ja piisavalt kaugel põhjas, et tunda pilke, mis hoiavad kõike, millest tegelikult peaks rääkima, endale.

Kolmandaks, ma ei kohtle tüdrukuid hästi. Nad on rohkem nagu objektid, kui elusolendid.(Samas vahel tundub mulle, et ma ise käitun samamoodi, rohkem objekt kui elusolend) Isegi, kui ma sooviks neid hästi kohelda, siis olen liiga laisk ja piisavalt kena välimusega, et mitte hoolida. Aga nii kummaline kui see ka poleks, paistab see neis just huvi suurendavat. Kuid tegelikkuses toob see mind lihtsalt tagasi esimese punkti juurde.

Neljandaks, ma olen laisk (jah ma tean, et ma seda tglt juba mainisin, kuid see on liiga oluline, et lihtsalt teksti sisse tolknema jääda). Laiskus on kindlalt kõikide maailma probleemida nurgakivi ja kindlasti ka minu oma.

Viiendaks, ma ei usu jumalat. Või tähendab usun, aga mitte tavalisel paavstilt tahasaamise viisil. Ma usun, et pole olemas sellist asja nagu juhus, kui õnnelike kokkusattumiste rodu on liiga pikk. Seega tõenäosus, et universum liikus omasoodu ja lõppkokkuvõttes tekkis selline kõrvaline näthus nagu elu, ei ole minu jaoks väga loogiline arutluskäik... Ma usun, et on olemas jumal, kuid tema nimi ei ole mitte Jahve või Buddha või Saatan, vaid Saatus. Kuid erinevalt meile teada olevatest jumalatest on tal tõenäoliselt suva...

Kuuendaks, olen ööinimene. Ma ei kannata hommikuid ja veel vähem päevast aega. Hommikud kõlbavad ainult söömiseks ja pohmakast üle saamiseks ning päev... päev eeldab, et ma peaks tööd tegema. Alles pärast 8 tundi ülevalolekut saavutan ma oma täis potensiaali. Alles siis tunnen, et olen elus ja kõigest, mis minu ümber toimub, kõigutamatu (sest halbade asjade üle on alati parem hommikul mõelda).

Seitsmendaks, mul on järjest raskem üles leida tõelist mina. Üha enam olen nagu kest, mis püüab teistele meeldida. Ma veedan liiga palju aega, et teistele meele järele olla. (OK ma arvan, et sellest sisuliselt ühest ja samast lausest kaks korda teile piisas) Isegi praegu kallis päevik, püüan oma ülestunnistusega sinus mingit kaastunnet tekitada. Siit ka tõenäoliselt põhjus, miks ma tüdrukuid halvasti kohtlen. Peamiselt põhjusel, et nende huvi ja imetlus minu vastu paistab aja jooksul kustuvat. Isegi kui see nii ei ole, siis vähemalt mulle tundub nii. Sealt ka vajadus üha uuesti ja uuesti ja uuesti jahile minna.

Kaheksandaks, minu tõeline olemus, või ma vähemalt arvan, et see on minu tõeline, avaldub siis, kui ma teen ja loon muusikat. See on minu tõeline hinge peegeldus. Sellel on minu jaoks kummaline vabastav võime. Alles sel hetkel, kui kõlavad akordid või peksab trumm, paistab kõik paika loksuvat. Tõenäoliselt see ongi minu mull, kuhu ma peitu poen ja ennast kontrollitud olekust välja lülitan, sest muusika näeb võltsi läbi ja lõpptulemusena jääb võlts alati kõlama nagu pop.

Nii kallis päevik! Võta seda kui vaheetappi. Vahekokkuvõtet minu elust. Sest hetkel on neid põhjuseid, mis mulle enda puhul vastukarva on, liiga palju.

Üheksandaks, ja ma luban, et sellega ma lõpetan, ma tapsin Moiselli. Kuigi ma ei teinud seda meelega (nagu kõike, mis halvasti välja kukub), siis sellest hoolimata ma tapsin ta. See sööb hinge ja võib-olla on see ka tõeline põhjus, miks ma seda sulle siin kirjutan. Seega kallis päevik, loe neid ridu hoolega ja hoia neid kaua, kuna just sina oled see, kes neid sõnu kaitseb. Õpi neist sõnadest, sest ma tean, et sa oled samasugune nagu mina. Ja kui ei ole, siis mida vittu sa neid üldse hoiad.

Peeter.

Järgmisel hetkel liikus autor toast välja ja liikus hooldeasutuse välisukse poole, astus uksest välja ning tagasi ta enam ei tulnud.

We don't cry

Tema käte sujuv liigutamine muusika saatel oli sedavõrd graatsiline, et kõik, kes väidavad, et tantsimine on sport ning seda ei saa lugeda kunstiks, võivad enesega pohlale minna. Taustaks kõlas Heino Elleri "Kodumaine viis" ning just sel hetkel, kui tema keha oli käed maksimaalselt enda kohale õhku kergitand, tõusis tema jalg sedavõrd kõrgele, et sõrmede puudutamisest jäi ainult veidi puudu. Samal ajal, kui ta tõstis üles oma parema jala, tõusis ta vasakuga kikivarvukile ning peagi seisis ta varvaste otstel. Varsti muutis ta käte asetust nõnda, et tema keha pidi paratmatult kellaliikumise suunas pöörlema hakkama. Nii liikus õhus olev jalg tema keha taha ning jäi mulje nagu tal oleks ainult üks jäse, millele toetuda. Hoolimata sellest pisut kummalisest poosist oli see tõenäoliselt kõige kaunim ning graatsilisem neiu, keda Peetri silm oli üldse kunagi kohand. Järgmisel hetkel surus neiu oma väiksed sõrmed kokku ning hakkas meest enese poole kutsuma, kui tema vasakul käel rebenes piki veeni lahti suur haav. Peagi hakkas sealt eralduma mustjat vedeliku, mis kiirelt kattis tema käe laba ning hetk hiljem ka kogu käe. Sellest hoolimata, ei lõpetanud ta tantsimist ning peagi tõstis ta käed taas enese kohale. Mustjas vedelik sai sellest ainult hoogu juurde ning kattis peagi juba terve ülakeha. Juuksed, mis olid muidu ennist seadvõrd korralikult kokku sõlmitud, vajusid nüüd lahti ning tõid temas esile palju jõulisema ning kirglikuma poole. Mustjas vedelik aga liikus omasoodu ja peagi kattis kogu tantsija keha. Riided, mis olid ennist olnud sedavõrd kerged muutusid niiskeks ja raskeks ning hakkasid peagi tema keha ümber liibuma, tuues välja treenitud lihased ning suurepäraselt töödeldud keha. Kuid sellest mustjale vedelikule ei piisand. Peagi tungis see uuele territooriumile, kuhu ta mööda varbatippe jõudumööda aeglaselt voolas. Varsti ümbritses tantsijat juba terve järv. Kuid siis selle leviku tempo kasvas ja kasvas. Varsti sai järvest laht ning lahest meri. Tantsija, kellest kõik oli alguse saanud oli nüüd kadunud ning peeter nägi kõvasti vaeva, et mitte musta vedelikuga kokku puutuda. Hoolimata tema pingutustest, haaras kõrge murdlainetus ta kiirelt enda embusesse. Erinevalt veest, polnud selles vedelikus võimalik ujuda. Justnagu vedel liim, mis ei lase kehal kasutada oma potensiaali pinnale kerkimiseks. Seetõttu tundis Peeter, kuidas vedelik tungib ta kopsudesse. Ka seal käitus musjas vedelik nagu liim ning peagi oli Peetril tunne, nagu liimitakse ta seest kokku.

Peeter avas silmad ning väljus une ja reaalsuse vahepealsest olekust. Tema üllatuseks olid tema käed voodi külge kinni aheldatud. Alguses arvas ta, et tegemist oli mõne järjekordse tüdruku haiglaste fantaasiatega, kuid siis märkas ta oma käel kinniõmmeldud sisselõiget, mida sai vaevalt mõne tütarlapse meistritööks nimetada. Nüüd tuli Peetrile kõik meelde. Rong, auto, katkine aed, bussipeatus ning lõpuks ka vannituba. Hoolimata tugevast rahustite ning antidepressantide mõjust, halvas Peetrit seesama masenduse nind depressiooni segu, nagu vannitoaski, kuid erinevalt eelmisest korrast lisandus enesehaletsus. Enesehaletsus võib-olla isegi kõige enam, kuna mehele jõudis kohale, et ta oli vastu võtnud otsuse vähemalt mingil viisil taastada, kuid isegi seda ei suutnud ta korralikult teha. Ta tundis, kuidas tema silmanurka koguneb silma valgunud niiskus ning peagi vajub mööda põske alla. Alandus, mida ta sel hetkel tundis, viis mehe üle piiri ning ta otsustas, et nüüd on õige aeg hakata karjuma. Mehed ei nuta ning isegi, kui nad seda teevad, siis peaks neil alati olema võimalus need pisarad ära pühkida, kuid ürita seda kinnirautatud kätega teha. Nutmises, kui protsessis pole midagi imelikku, kuid säärane olukord näitab meid nõrgast küljest, mis ei käi meheliku enesehinnanguga kokku. Vastupidi, see alavääristab ning paneb inimesi häbi tundma.Osaliselt võib öelda, et just nutmine ja enesehaletsus olid põhjused, mida Peeter enesetappu tehes vältida püüdis. See oli midagi, mida ta ei olnud valmis enesele tunnistama, kuid nüüd polnud tal enam muud võimalust. Neutraalsete toonidaga haiglapalat ei jätnud millekski muuks ruumi.