Tema käte sujuv liigutamine muusika saatel oli sedavõrd graatsiline, et kõik, kes väidavad, et tantsimine on sport ning seda ei saa lugeda kunstiks, võivad enesega pohlale minna. Taustaks kõlas Heino Elleri "Kodumaine viis" ning just sel hetkel, kui tema keha oli käed maksimaalselt enda kohale õhku kergitand, tõusis tema jalg sedavõrd kõrgele, et sõrmede puudutamisest jäi ainult veidi puudu. Samal ajal, kui ta tõstis üles oma parema jala, tõusis ta vasakuga kikivarvukile ning peagi seisis ta varvaste otstel. Varsti muutis ta käte asetust nõnda, et tema keha pidi paratmatult kellaliikumise suunas pöörlema hakkama. Nii liikus õhus olev jalg tema keha taha ning jäi mulje nagu tal oleks ainult üks jäse, millele toetuda. Hoolimata sellest pisut kummalisest poosist oli see tõenäoliselt kõige kaunim ning graatsilisem neiu, keda Peetri silm oli üldse kunagi kohand. Järgmisel hetkel surus neiu oma väiksed sõrmed kokku ning hakkas meest enese poole kutsuma, kui tema vasakul käel rebenes piki veeni lahti suur haav. Peagi hakkas sealt eralduma mustjat vedeliku, mis kiirelt kattis tema käe laba ning hetk hiljem ka kogu käe. Sellest hoolimata, ei lõpetanud ta tantsimist ning peagi tõstis ta käed taas enese kohale. Mustjas vedelik sai sellest ainult hoogu juurde ning kattis peagi juba terve ülakeha. Juuksed, mis olid muidu ennist seadvõrd korralikult kokku sõlmitud, vajusid nüüd lahti ning tõid temas esile palju jõulisema ning kirglikuma poole. Mustjas vedelik aga liikus omasoodu ja peagi kattis kogu tantsija keha. Riided, mis olid ennist olnud sedavõrd kerged muutusid niiskeks ja raskeks ning hakkasid peagi tema keha ümber liibuma, tuues välja treenitud lihased ning suurepäraselt töödeldud keha. Kuid sellest mustjale vedelikule ei piisand. Peagi tungis see uuele territooriumile, kuhu ta mööda varbatippe jõudumööda aeglaselt voolas. Varsti ümbritses tantsijat juba terve järv. Kuid siis selle leviku tempo kasvas ja kasvas. Varsti sai järvest laht ning lahest meri. Tantsija, kellest kõik oli alguse saanud oli nüüd kadunud ning peeter nägi kõvasti vaeva, et mitte musta vedelikuga kokku puutuda. Hoolimata tema pingutustest, haaras kõrge murdlainetus ta kiirelt enda embusesse. Erinevalt veest, polnud selles vedelikus võimalik ujuda. Justnagu vedel liim, mis ei lase kehal kasutada oma potensiaali pinnale kerkimiseks. Seetõttu tundis Peeter, kuidas vedelik tungib ta kopsudesse. Ka seal käitus musjas vedelik nagu liim ning peagi oli Peetril tunne, nagu liimitakse ta seest kokku.
Peeter avas silmad ning väljus une ja reaalsuse vahepealsest olekust. Tema üllatuseks olid tema käed voodi külge kinni aheldatud. Alguses arvas ta, et tegemist oli mõne järjekordse tüdruku haiglaste fantaasiatega, kuid siis märkas ta oma käel kinniõmmeldud sisselõiget, mida sai vaevalt mõne tütarlapse meistritööks nimetada. Nüüd tuli Peetrile kõik meelde. Rong, auto, katkine aed, bussipeatus ning lõpuks ka vannituba. Hoolimata tugevast rahustite ning antidepressantide mõjust, halvas Peetrit seesama masenduse nind depressiooni segu, nagu vannitoaski, kuid erinevalt eelmisest korrast lisandus enesehaletsus. Enesehaletsus võib-olla isegi kõige enam, kuna mehele jõudis kohale, et ta oli vastu võtnud otsuse vähemalt mingil viisil taastada, kuid isegi seda ei suutnud ta korralikult teha. Ta tundis, kuidas tema silmanurka koguneb silma valgunud niiskus ning peagi vajub mööda põske alla. Alandus, mida ta sel hetkel tundis, viis mehe üle piiri ning ta otsustas, et nüüd on õige aeg hakata karjuma. Mehed ei nuta ning isegi, kui nad seda teevad, siis peaks neil alati olema võimalus need pisarad ära pühkida, kuid ürita seda kinnirautatud kätega teha. Nutmises, kui protsessis pole midagi imelikku, kuid säärane olukord näitab meid nõrgast küljest, mis ei käi meheliku enesehinnanguga kokku. Vastupidi, see alavääristab ning paneb inimesi häbi tundma.Osaliselt võib öelda, et just nutmine ja enesehaletsus olid põhjused, mida Peeter enesetappu tehes vältida püüdis. See oli midagi, mida ta ei olnud valmis enesele tunnistama, kuid nüüd polnud tal enam muud võimalust. Neutraalsete toonidaga haiglapalat ei jätnud millekski muuks ruumi.
No comments:
Post a Comment