I am still here

Telefoni helisemine on oma olemuselt ebamugav ja ärritav hetk. Ärritav just heas mõttes. Inimeses esineb kõigepealt teadmatus, mis nüüd juhtus, ilmselgelt midagi on valesti. Siis jõuab talle kohale, mis on selle helina põhjuseks, sellel hetkel võib näha vahel ka väikest muiet, sest sellega koos kaaasneb teadmine, et ta läheb kellelegi korda. Pärast seda, järgneb otsustusvõimetus, kuna ekraanilt võib paista vale inimese nimi, või mis veel hullem mõne õige. Hetk hiljem vajutatakse nuppu ning võetakse kõne vastu või siis mitte.

Peetri telefon helises. Ikka helises... Ärritus, mida see enamasti peaks esile kutsuma, puudus. Tema näos ei liikunud mitte üks lihas. Kõik, mis oli mehe ümber, paistis liikuvat. Tuul, mis tekkis tule jõudsast hapniku neelamisest oli tema ümber lehed tormiliselt keerlema pannud, ning politseiautode lärm ning vilkurite silmatorkavad valgusvihud ei paistnud ka mõju omavat. Vastupidi need just suurendasid efekti, mis tekkis sellest kummalisest sümbioosist. Ainult Peetri silmadest võis välja lugeda, et midagi tema kehas toimub, sest nende värv tuhmus kiiresti. Järsku sirutas ta käe ettepoole, justkui millegi poole küünitades. Mnjaaa... Varsti sai ta aru, et...

Kui inimest meenutada, siis on kummaline, et enamasti on raske kujutada ette tema kogupilti. Eriti võib seda fenomeni märgata nende puhul, keda pikka aega nähtud pole. Selleks, et nägusid meenutada tuleb alustada väikestest asjadest nagu juukselõhn. Nii, seda sama tegi Peeter ka nüüd. Kõigepealt tema sääred, sest neist oli raske üle saada. Neile järgnesid tema peened käevarred, mis viis tema vaagnaluuni. sealt edasi mööda kaela, kuni mehel tuli silme ette Moiselli nägu. Mnjaaa. Kui armastatud inimene kaob, siis on vist päris loogiline, et inimestel on seda raske mõista. Miks see kõik juhtus nii nagu see juhtus? (OK räägime veidi asjast ka) Peeter hakkas seepeale jooksma. Ta ei suutnud selle koha peal enam olla. Ta pidi kuhugi mujale minema, et tema mõistus vähemalt mingil määral saaks lahti kõigist neist mõtetest, mis tema peas olid juba liiga kaua tiirelnud, Ta tormas esimesest võsast läbi, kuni ta seisis pm. vastu aeda. Peeter otsustas sellest üle ronida. seda tehes, puidust tara ei pidanud vastu ja purunes mehe raskuse all. Paar tükki rebestasid mehe püksid täitsa lõhki, ja üks eriti terav tükk tungi otse säärelihasesse. See Peetrile väga korda ei läinud. Tema emotsioonid olid tema keha totaalselt pea peale pööratud (mitte otseses mõttes). Hoolimata sellest, et tegemist oli suht. sügava haavaga ning sealt immitses verd päris suures koguses. Peetris oli midagi katki, kuid selles polnud süüdi vai tema jalas. Mnjaaa, naljakas.

Muusikal on alati ikka olnud vabastav mõju. Selle haardest on raske pääseda. Ning nagu muusika, tabas tardumus meie kadunud poja meeli. Igatahes jõudis Peeter peagi bussipeatuseni. Mees istus pingile maha ning võttis välja piibu. ta pani selle suhu ning lihtsalt vaatas teed enda ees. Väljas oli pime ning tänavalamp valgustas suurt veelompi busspeatuse kõrval. Varsti tõmbaski suur lomp tähelepanu endale. Peester tõusis püsti ja läks uurima, mis seal lombis siis toimub. Kuidas kalad seal hakkama saavad, või on seal ainult konna maimud. Lähemale minnes avastas Peeter, et ainus hullus, mis talle vastu vaatab, on ta ise. Selle peale moodustas loik enda keskele toruja käigu maa sisse, kust tuli tugev tõmbetuul ja tõmbas mehe endaga äkitselt ilmunud auku. Mida sügavamale ta laskus, seda vähem Peeter tänavalampi nägi. Seepeale ärkas Peeter silmad, ning avastas ennast selles samas bussipeatuses pingil pikali. Tema pea valutas, püksisäär oli verd täis voolanud ning tegi tõsist valu. Kõik oli äkitselt korrast ära. Ta otsustas koju minna. Kell tema käel näitas aeglaselt, kuidas minutid mööduvad, kuid busse ei saabunud. Päike hakkas juba päris kõrgele jõudma, kui Peeter nägi, kuidas kahed tuled künkanõlva ületas. Bussijuht tegi kiirelt uksed lahti ning küsis, et kas mehel on kõik korras.

Peagi jõudis ta koju. Esimesena läks ta pesema, kus ta kasutas enese puhtaks küürimiseks seepi. Keegi tema tuttavatest ei kasutanud enam tahket seepi, igal pool valitses vedeseep. Peetril oli vahel tunne, et inimesed muutuvad koos vanusega täpselt sama moodi nagu seebid, ikka vedelamaks. Mnjaaaa. Mees lasi vanni sooja vett täis ning lõpuks asetas oma verekoorikuga kaetud jala likku. Soe vesi mõjus rahustavalt ning peagi suutis ta pohmakalaadsest tardumusest üle saada. Ma arvan, et mõnikord on parem säilitada konditsioon, kus inimesed ei adu, mis nende ümber toimub või, mis on just toimunud, sest sellisel juhul on elu palju lihtsam. Pole vajapikemalt analüüsida,sest sellest ei sünni kunagi midagi head. Ühel hetkel lõpetab inimene ikka tupikus, kus teda jääb piinama vähene informatsioon. Ka Peeter ei jäänud kaua mõtisklema elu mõtetuste üle vaid võttis ikka ette kõige olulisema. Analüüs, mis sellele järgnes polnud lihtsate killast ning lõpptulemusena otsustas Peeter vannist väljuda. Nii ta siis seisis kivist põrandal, peegli ees end imetledes. Mnjaaa. Tüdrukutel oli raske sellisele välimusele ära öelda. Veel enam tegemist oli ikkagi muusikuga.

Mnjaaa. Ma arvan, et pole kerge olla ilus. See seab sulle kohustused. Ning kohustustest kasvavad peagi välja nõudmised. Ning isegi, kui need nõudmised saavad otsa või neist öeldakse lihtsalt ära, tulevad uued ja olulisemad. Võibolla seetõttu otsustaski Peeter parema käega otse peeglisse virutada ning õnnetud aastad enne nende saabumist lõpedada. Ta rebis verise ning libeda käega peegliraamist välja suure klaasitüki ja lõi selle pikki veeni kätte. Ta üritas seda mööda kätt edasi lohistada, kuid teravad klaasi servad tungisid sõrmedesse nii sügavale, et ainult luu nende liikumist taksitas. Kogu selle tulemusena tekkis valu, mis oli nii jalustrabav ning võibolla ka vabastav, et Peeter kaotas karjudes meelemärkuse.

Mnjaaaa