It is an easy death

Kui Alibi oli väike, siis pandi ta koolis lugema. Alguses ta ei kannatanud raamatuid ning see tekitas temas vastuseisu. Aja möödudes hakkasid aga hakkasid kirjatähed kaante vahel elama oma elu. Talle meeldis järjest enam kujutada maailma ette nii, nagu see oli kirjas raamatutes. Ta käis tänu raamatutele kohtades, millest tal isegi aimu polnud. Lugemine viis ta isegi nii kaugele, et poiss luges raamatuid siis, kui tglt neid lugeda ei võinud. Tavaliselt alustas Alibi lugemist hetkel, kui kogu ülejäänud maja magama läinud. Kuigi tema õppetulemused tihti kannatasid selle tagajärjel, siis poiss sellest ei hoolinud, kuna maailm, millega ta tutvust tegi, omas palju rohkem loogikat. Varsti muutusid raamatud poisi päeva oluliseimaks osaks. Muu ei omand tähtsust.
Kui poiss jõudis põhikooli, siis kadusid koos koolide vahetusega ära tema endised sõbrad. Kuid Alibi ei pannud pahaks. Talle meeldiski, kui keegi teda koolis ei seganud ja ta sai rahulikult järjekordse lehekülje keerata. Kui teised nägid vaeva sõprussidemete loomisega siis Alibi luges raamatuid. Kui keegi küsis talt:" Hei, mis su nimi on?" siis Alibi alati vastas:"Alibi," ja luges raamatuid edasi. Talle ei meeldinud säärased vahelesegamised ning seetõttu otsis ta alati vaikse koha, kus lärm kõrvulukustavalt vahele ei segaks. Aja möödudes said Alibi uued klassikaaslased aru, et ta ei ole just kõige seltsivam inimene ning nagu selles vanuses ikka, osutus ta klassi naerualuseks. Ka kodus ei läinud elu just lihtsamaks. Ema ei osanud enam pojaga suhelda, sest ta oli sedavõrd endasse tõmbunud. Isa leidis, et tema roll on peret ülal pidada ning pojaga suhtlemine seisnes vaid sellele raha tagataskusse suskamises.
Kui ta jõudis seitsmendasse klassi, siis ta avastas, et poistel oli vaja hakata võimu nõitama. Õnneks, kuna ta oli klassi elust liiga eelmale tõmbunud siis polnud tema see, keda pidevalt kiusati. Samas Alibi oli tihti lugenud raamatutest, kuidas kangelased sellistel hetkedel vahele segavad ning korra taastavad. Sellest hoolimata ei osanud Alibi kunagi arvata, et hirm keha säärasel moel võib halvata. Vanemaks saades kadusid säärased kähmlused ära ja asendusid teistsugustega. Tüdrukud hakkasid välja nägeme nagu ... (noh ma loodan, et te täidate ise lüngad). Ja huvi nende vaastu järjest suurenes. Millegi pärast hirm, mis takistas Alibil kaklustesse ronida, takistas teda samamoodi ka nüüd, kui oli vaja lihtsalt tüdrukult keelega suudlust. Samas teistel poistel tuli see nii lihtsalt, sest ta nägi pidevalt, kuidas seda koolis tehti. Seega tundusid raamatud veel paremad kaaslased, kui varem, sest nende avamise pärast ei pidanud piinlikkust tundma.
Ühel õnnetul õhtul, kui Alibi koolist koju jalutas, siis nagu alati oli ta ninapidi raamatukaante vahel. Tee, mida ta tallas oli tema poolt juba sadu kordi sisse käidud. Samas sel hetkel, kui ta läbi poeakna tungis, oleks ta pidnud juba ammu aru saama, et sel päeval poleks ta pidand seda teed pidi minema. Endeid, mis oleksid selle õnnetuse ära hoidnud oli mitmeid: hommikused uudised, klassikaaslaste koomiline vestlus loomade teemal, poeaknal näidatav otseülekanne põdra asupaigast linnas. Kõiki neid vihjed kuulda võttes oleks tal ehk olnud võimalik järgnevat sündmust vältida. Samas, kes usuks, et päise päeva ajal tabab sind linnas ringi jooksev põder, kes on uinutisüstidest poolunes, ja jookseb koos sinuga alkoholipoodi sisse.
Igatahes Alibi oli juba poolel teel haiglasse kindel, et ta on maailma parimas kohas. Nimelt tema aju oli õnnetuse tagajärjel ennast poolsurnuks ehmatunud ning avastas ennast kergemataseme koomast. Mõni inimene oleks ilmselt väga õnnetu, kui temaga midagi nii jubedat juhtuks. Samas Alibi mõistus kasutas seda olukorda maksimaalselt ära. Niipea, kui poisi keha jõudis veidi tasakaalukamasse seisundisse, hakkas see looma maailma, kuhu ta tahtis ära mahutada kõik, mis oli vähegi oluline. See tähendas, et tegemist oli muinasjutlise maailmaga, kuhu oli segatud suures koguses mütoloogiat, realismi, muinasjutte, mitmeid ajaloolisi kangelasi, suuri teaduslikke saavutusi ning tehnoloogiaid, millega inimene pole veel tuttavgi, maagilisi võimeid ja puid, mis kasvasid kõige eriskummalistemalt pinnavormidel. Kokkuvõtliskult oli seal koos kõik, kuhu Alibi oli viimastel aatatel peitu pugenud ning tema omas seal kõige tähtsamat rolli. Ta oli lammas. Sest talle meeldisid lambad. Need olid loomad, kes võisid laiselda päevad läbi niitudel ja ainuke asi mida nad pidid vahel tegema oli karva maha ajamine ja veidi muru seedima. Tema mõistus oli kõik korraldanud nii, et niit oli igalt poolt ümbritsetud Alibi maailmaga, mida poiss ka suurel määral kontrollis ning tema oli seal aset eidvate seikluste peategelane. Samas oli mingi osa sellest säilitanud pärismaailma loomuliku edasi liikuvuse, mis lisas alati mingil määral väljakutseid tema teele.
Aeg möödas ja ühel hetkel võis Alibi karva pikkuseks lugeda juba poolteistmeetrit, sest ta algselt ei arvanud, et lambal peaks juuksurit vaja minema. Ta oli ta juba sedavõrd harjund enda maailmaga. Poiss ei pidanud isega teistega rääkima, et neist aru saada. Pärismaailmas oli ta selleks ajaks juba kahekümne aastane ning koomas olnud üle kuue aasta. Ning ühel hetkel, ilma mingi hea põhjuseta ärkas ta üles. Naljaks, aga selleks hetkeks oli ta rohkem eland, kui enamus tema endiseid klassikaaslasi. Maailm, kust ta tuli oli edavõrd reaalne, et see ei jätnud ruumi küsimustele, mis piinavad meid meie igapäevaste probbleemide näol: kust ma ostan piima, mis täna telekast tuleb, mis söögiks on, miks su voodis paljas naine on. Samas oli paradiis, kus Alibi oli olnud nii õnnelik, tuhandeks killuks purunend. Ning selle asemel, et sinna tagasi pöörduda, pidi ta alustama kohanemist maailmaga, mis polnud teda kunagi kannatanud. Esimsese asjana alustas ta oma lihaste tugevdamisega. Esimese kuu aja jooksul suutis ta jälle rääkima hakata. Kolme kuuga suutis ta kogu oma ülakeha juba korralikult kontrollida. Selleks ajaks oli talle meenunud, kuidas ta seda maailma põlgas. Viiendal kuul sai Alibi koju minna. Tema isa vedas ta ratastooliga koju, sest ta ei suutnud ikka veel käia ning seetõttu oli isa majas igalepoole ehitanud kaldteed, mis võimaldasid tal minna majas igale poole.
Ühel varajsel kevadhommikul otsustas Alibi rammida rõdu piiret, mis selle tulemusel purunes ja kukkus sealt ratastooliga alla. Tavaliselt lõppeks säärane kukkumine, kas väikese peapõrutuse, või halvimal juhul jalaluumurruga, aga Alibi oli ennatlikult endale satelliidi panni küljes oleva juhtme ümber kaela tõmmanud ning hakkas selle küljes rippudes aeglaselt lämbuma. Nõnda kestis see veel mitu minutit, enne kui noormees võikseks jäi. Vaatepilt oli isenesest justnagu mõnest jaapani filmist. Kevadised kirsi lehed katsid rõdu esist, päike polnud veel kõrgele jõudnud tõusta ning seda vaatepilti täiendasid juhtmeotsas kõlkuv Alibi, kelle ratastool oli kukkunud meetrijagu temast madalamal asuvatele roosakasvalgetele õitle.
...mnjaaaa