Our bones will foreever cry

Kallis päevik!
On paar asja mida sa pead minu kohta teadma.
Esiteks, ma olen egoist. Ma ei tea, kas see nõuab julgust, et seda tunnistada, aga see on minu kindel veendumus. Teised ei lähe mulle korda.

Teiseks, ma elan põhjas. Mitte küll piisavalt kaugel põhjas, et näha 6 kuud kestvat ööd ja päeva, aga piisavalt kaugel põhjas, et öösel suitsu tehes hakkaks kätel külm. Piisavalt kaugel põhjas, et päeval murule maha istudes tekiks tunne, et munad külmuvad ära ja piisavalt kaugel põhjas, et tunda pilke, mis hoiavad kõike, millest tegelikult peaks rääkima, endale.

Kolmandaks, ma ei kohtle tüdrukuid hästi. Nad on rohkem nagu objektid, kui elusolendid.(Samas vahel tundub mulle, et ma ise käitun samamoodi, rohkem objekt kui elusolend) Isegi, kui ma sooviks neid hästi kohelda, siis olen liiga laisk ja piisavalt kena välimusega, et mitte hoolida. Aga nii kummaline kui see ka poleks, paistab see neis just huvi suurendavat. Kuid tegelikkuses toob see mind lihtsalt tagasi esimese punkti juurde.

Neljandaks, ma olen laisk (jah ma tean, et ma seda tglt juba mainisin, kuid see on liiga oluline, et lihtsalt teksti sisse tolknema jääda). Laiskus on kindlalt kõikide maailma probleemida nurgakivi ja kindlasti ka minu oma.

Viiendaks, ma ei usu jumalat. Või tähendab usun, aga mitte tavalisel paavstilt tahasaamise viisil. Ma usun, et pole olemas sellist asja nagu juhus, kui õnnelike kokkusattumiste rodu on liiga pikk. Seega tõenäosus, et universum liikus omasoodu ja lõppkokkuvõttes tekkis selline kõrvaline näthus nagu elu, ei ole minu jaoks väga loogiline arutluskäik... Ma usun, et on olemas jumal, kuid tema nimi ei ole mitte Jahve või Buddha või Saatan, vaid Saatus. Kuid erinevalt meile teada olevatest jumalatest on tal tõenäoliselt suva...

Kuuendaks, olen ööinimene. Ma ei kannata hommikuid ja veel vähem päevast aega. Hommikud kõlbavad ainult söömiseks ja pohmakast üle saamiseks ning päev... päev eeldab, et ma peaks tööd tegema. Alles pärast 8 tundi ülevalolekut saavutan ma oma täis potensiaali. Alles siis tunnen, et olen elus ja kõigest, mis minu ümber toimub, kõigutamatu (sest halbade asjade üle on alati parem hommikul mõelda).

Seitsmendaks, mul on järjest raskem üles leida tõelist mina. Üha enam olen nagu kest, mis püüab teistele meeldida. Ma veedan liiga palju aega, et teistele meele järele olla. (OK ma arvan, et sellest sisuliselt ühest ja samast lausest kaks korda teile piisas) Isegi praegu kallis päevik, püüan oma ülestunnistusega sinus mingit kaastunnet tekitada. Siit ka tõenäoliselt põhjus, miks ma tüdrukuid halvasti kohtlen. Peamiselt põhjusel, et nende huvi ja imetlus minu vastu paistab aja jooksul kustuvat. Isegi kui see nii ei ole, siis vähemalt mulle tundub nii. Sealt ka vajadus üha uuesti ja uuesti ja uuesti jahile minna.

Kaheksandaks, minu tõeline olemus, või ma vähemalt arvan, et see on minu tõeline, avaldub siis, kui ma teen ja loon muusikat. See on minu tõeline hinge peegeldus. Sellel on minu jaoks kummaline vabastav võime. Alles sel hetkel, kui kõlavad akordid või peksab trumm, paistab kõik paika loksuvat. Tõenäoliselt see ongi minu mull, kuhu ma peitu poen ja ennast kontrollitud olekust välja lülitan, sest muusika näeb võltsi läbi ja lõpptulemusena jääb võlts alati kõlama nagu pop.

Nii kallis päevik! Võta seda kui vaheetappi. Vahekokkuvõtet minu elust. Sest hetkel on neid põhjuseid, mis mulle enda puhul vastukarva on, liiga palju.

Üheksandaks, ja ma luban, et sellega ma lõpetan, ma tapsin Moiselli. Kuigi ma ei teinud seda meelega (nagu kõike, mis halvasti välja kukub), siis sellest hoolimata ma tapsin ta. See sööb hinge ja võib-olla on see ka tõeline põhjus, miks ma seda sulle siin kirjutan. Seega kallis päevik, loe neid ridu hoolega ja hoia neid kaua, kuna just sina oled see, kes neid sõnu kaitseb. Õpi neist sõnadest, sest ma tean, et sa oled samasugune nagu mina. Ja kui ei ole, siis mida vittu sa neid üldse hoiad.

Peeter.

Järgmisel hetkel liikus autor toast välja ja liikus hooldeasutuse välisukse poole, astus uksest välja ning tagasi ta enam ei tulnud.