The nights went into days and the days went into nights

Ja sealt ta kerkis- kollane kontuur. Aeglaselt sirutades oma soojad kombitsad laiali ja aina kasvavas tempos. Värvid, mis siin külmal maal pidid pikalt varjus elama, tulid lõpuks esile. Peeter hakkas naerma, sest, mida kuradid sa muud teha oskad, kui päike tõuseb. Muidugi on ilus vaadata. Ta otsustas mängida esimesed akordid päikese tervituseks. "Pole pikka aega näinud sõber". Varsti kujunes sellest välja kaunis-kena meloodia, mis kiirelt ka läbi blokki salvestatud sai ja nii ka soolo. Kogu lugu hingas ja elas loodusele kaasa. Juhtub harva, kui muusika justkui voolaks käte vahel, kuid sel varajasel hommikutunnil toimus Peetri terassil midagi suuremat kui ta ise ning ka Peeter imestas, mis nüüd täpselt toimub. Justkui tema kätel puuduks kontakt tema meeltega. Nad loovad ise, ilma igasuguse vahelesegamiseta.

Peeter avas silmad ja avastas, et päike on juba ääretult kõrgel. Valgus, mis temani jõudis oli sedavõrd ärritav, et ta haaras raamatusahtli pealt päiksesprillid ja tõmbas kiiremas korras ruloo ette. (Valu, mis sedavõrd kiire liigutusega kaasnes, oleks võinud mõne nõrgema lennukikandja ära uputada.) Ainus võimalik lahendus antud olukorrale oli leida mõni keskmisest tugevam valuvaigisti ja taaskord alkoholist häiritud unne laskuda. Ja siis hakkas see pihta...

Esmalt kõlas trummipõrin. Sellelele järgnesid kutsarid, kes esmalt paigaldasid punase samet vaiba, vankrist kuni Peetri voodini. Seejärel kõlas trompetite ja tromboonide avamäng (mis tn ennemuistsetes kuningasaalides just helgeid päid arritava iseloomu tõttu lõpetati). Ja siis kalk ja äärmiselt ebamugavust pakkuv hääl:"Madam Süümepiinad!" Ja siis avanesid vankri uksed. Vankrist väljus üleni musta riietunud hiiglsaliku kübara ja looriga vana daam. Ilmeslt oli ta vanusega kokku kuivand, sest riiete all ei paistnud tal midagi küll olevad. Kui ta esimese sammu punasele vaibale tegi, muutus punane vaip tema saabastest paksult mudaseks ja nii kuni voodini välja. Peeter oli selleks hetkeks juba voodist püsti tõusnud ja ei osanud kogu situatsiooni peale midagi kosta. Lõpuks oli Madam Süümepiinad Peetrist poole meetri kaugusel. Järgmisel hetkel tõi kutsar vanale daamile valge kinda punasel (taaskord sametist) padjal. Naine pani kinda kätte, võttis hoogu ning lajatas terve labakäega Peetrile näkku. See ei löönud mitte ainult Peetri tasakaalust välja, vaid tema meeled liikusid automaatselt summadele, mis eelmisel päeval kulutati. Kui keeruliseks ta kokkuvõttes oli oma elu elanud ja kui raskeks ta enda jaoks kõik teinud oli.
Kuid siis sai Peeter vihaseks. Mis mõttes ma pean enda tegude üle häbi tundma. Kes, kurat? Ta sai väga hästi aru, kuhu see unenägu tüüris, kuid tal oli täiesti savi. Ta võttis oma voodikõrval asuva väikse teleka ja virutas selle kineskoobi vanale naisele täis rauad pähe.

Kui Peeter üles tõusis oli kohv juba valmis. Ja nii hakkas kofeiin vaikselt kaotama väsimuse kärvalnähtusid. Viimaks hakkas Peeter ennast jälle inimese moodi tundma. Nüüd oli siis kord paratsetamooli järgi haarata ja näed, isegi klaas vett oli tema voodi kõrvale imelisel kombel tekkinud.
Ta võttis kaks tabletti, et igaks juhuks erinevate peavalu järel-lainetuste vastu võidelda. Ja nii ta siis vaikselt ujus oma tundetus kehas, mis tänu tugevale kofeiini kogusele järjest rohkem tema mõistust turgutas. Ja siis Peeter tundis, et on aeg. Aeg, kus ei saa enam paigal seista ja lasta kõigel tema lainesagedusi mõjutada. Ta tundis, et nüüd on aeg need sagedused talletada ja teha teadust. Teha kunsti.

Küsimus ei olnud enam, mis on elu mõte? Peeter tundis, et see polnud enam oluline. Küsimus polnud enam kellegi heakskiidu teenimises, Pigem oli asi äratundmises. Lõpuks tuli Peetrile "õige" emotsioon. Kuid erinevalt hommikust polnud seekord tegemist klassikalise keha läbistava imelise loominguga, mis tuleb kord aastas läbi, kes teab mille tõttu. Peeter tahtis näidata enda olemust ja peegeldada tema enda läbielamisi. Midagi, millel oleks sügav kunsti definitsioon talle endale ja kas ka teistele ei omanud sel hetkel enam tähtsust. Midagi, mis oleks teetähis tema enda elus. Üheltpoolt kõlab see nii lihtsalt, aga talle lihtsalt meeldis see, mis ta hetkel oli ja ta tahtis seda jäädvustada. Mitte sed momenti kui sellist, vaid just emotsiooni. Ta tahtis enda tulevasele minale kinnitada, et kunagi oli aeg, kus ta oli õnnelik.

Ja nii läks ta tagasi terassile, kuhu ta oli kogu oma helivarustuse kokku kogunud ja hakkas tööd tegema. Kuid erinevalt hommikusest oli tal visioon. Ta teadis, mida ta tegema peab, kuid seekord polnud tal kedagi, kes imelisel kombel läbi tema räägiks. Ta pidi läbi mõtlema, mida ta öelda tahtis. Ta pidi endale selgeks tegema, mis on reaalselt tema jutu sisu, sest alles nüüd hakkas ta mõistma, et tema looming polnud kunagi olnud viis, kuidas teistelt heakskiitu pälvida. See oli midagi, mis aitas teistel teda mõista. See oli midagi, mis pani paika tema defnitsiooni ja alles nüüd jõudis talle kohale, et ta ise otsustas, mis see definitsioon on ja veel enam, miks ta peaks antud olukorras enda kohta valetama.

Järsku hakkas peeter ropendama: türa, putsi, sitasöödik jne. Ta tahtis välja murda oma kookonist ja kujutada ennast ette, kui läbi murdev kunstnik. Tal tekkis soov kiirelt teha kokaiini ja kanepit korraga, visata täis piirituspudelid põlevase ahju ja lõhkuda golfikepiga vanu kineskoop telereid. Ta tahits ennast välja elada- viha kõige ja kõigi vastu, mis sunnib inimest vastavalt normidele käituma. Ta vihkas moe ajakirju, mis sunnivad mehi ja naisi nälgima ja sotsiaalset vajadust elus läbi lüüa. Ta vihkas inimesi, kes korrutasid, kuidas elada, kuid tihti ei suutnud enda vastu kunagi tõeliselt õiglased olla, rääkides probleemidest, mille sügavusest neil endil absaluutselt aimu polnud. Järsku tahtis Peeter panna põlema ja hävitada, kogu plastik kultuuri. Ta tahtis läbi näha kõigist ja kõigest. Ta tahtis, et asjad oleks lihtsad nii temale, kui ka kõigile teistele. Ta tahtis nii palju...

Peeter oli terassile maha visnud ta ketras oma mõteid edasi ja tagasi, analüüsides mõnda rohkem mõnda vähem, ja samal ajal oli ta võtnud käterätiku ning sellele nii palju vinte peale keerand, kui ta vähegi jaksas. Kuigi see ei taksitanud teda edasi jätkamast ja vaesele käterätikule jätkuvalt üleliigset valu tekitamast. Ja siis haaras Nina tal käest kinni. Korraks Peeter võpatas ja ei saanud aru, mis oli just juhtunud kuid siis suutis Peeter rahuneda ja ennast maa peale tagasi tuua. Nina vaatas talle silma ja kõik muu justkui kaotas tähtsuse. Läbipaistvus, mida ta tahtis oma töö läbivaks elemendiks, muutus nüüd nii käega katsutavaks. Sõna otseses mõttes käega katsutavaks. Tal oli keegi, kellest ta sai aru. Keegi, kes make's sence'i.

Tema visioon ei olnud veel füüsilisel kujul valmis, kuid nüüd suutis ta seda ette kujutada, ta tundis selle loo lõhna ja maitset. Ta tundis, kuidas see lugu aina koguneb tema meeltes ja nüüd tuli leida ainult vorm, kuidas seda välja elada. Kuid siis hakkas kofeiin tema veres lahustuma või settima seal, kus ta meile kõige rohkem kahju võib teha või, mis iganes talle ka Peetri kehas meeldis teha kuid tema meeli ergutav mõju sai otsa. Peeter tundis, kuidas eilse öö magamatus hakkas taaskord oma effekti omama ja vorm, mille otsimine oli olnud nii oluline, kadus. Kuid Peetrit enam ei huvitanud vorm ja enese peegeldamine. Oma tulevase mina kujunemise tõlgendamine. Ta oli lõpuks siin ja praegu ja ta nautis olukorda. Ta oli väsinud ja ta tahtis magama minna. Veel parem, tal oli kelle kõrvale magama minna. Ja ei või kunagi teada, mis sel magamaminemise teekonnal võib juhtuda. Ei saa vist väga rohkem läbipaistvamaks minna, kuhu see kõik omadega liigub aga jah...

Have Fun.

They're not going to let you

Öös on asju! Öö on alati inimest imelikult kohelnud ja vastupidi... Aga tglt mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. See lugu räägib armastusest. Mnjaaa, või isegi mitte armastusest, vaid armumisest. Kujutate ette, teema, mis paneb kogu maailma mõnust värisema ja mina ei olegi seda veel varem puudutanud. Suurepärane reklaamislogan, mis peaks inimesele, kes on terve elu popkultuuri tarbind, looma kindla ettekujutluse, millest see lugu peaks rääkima jne. Tõenäoliselt peaks seal olema poiss ja tüdruk, liblikad, päikesepaiste, kohmakas kohtumine, juhuslik tutvumine ning Disney kaunis disain, mis võtab kogu loo suurepäraselt muusikaliks kokku. Kuid kahjuks armas lugeja ma loodan, et sa ei ole laps, kes sa seda nüüd loed, aga armumine ei ole lõbu ja armumine ei ole kohe kindlasti lihtne. "Puhas vesi" valgus valamusse. Surve oli suunatud kergelt paremale, et pükse mitte täis pritsida ja seeläbi moodustas vesi spiraali kuni segistini. Läbi seinte kostus muusika ning lokaal oli rahvast täis. Kummalisel kombel oli peldikus ainult kaks inimest. Üks lõi neist valamusse kunsti ning teine kõndis sirgjoones pissuaariseina teise nurka. Üks huvitav fakt selle pissuaariseina kohta on see, et pool seina oli neid täis, ja see pool, kuhu teine mees sirgjoones kõndis, ei kandnud valamute rasket koormat. Selle asemel oli seal maast laeni peegel. Peegel, mille ees mees kiirelt püsid langetas ja kindlameelselt oma õllest pitsitavat põit kergendas. Pilk, millega mees ennast peeglist vaatas oli hirmuäratav. Tema hallikas sinised silmad tungisid peegelpildil asuva kujutise sisse ja kui vastas oleks olnud lihast ja luust inimene, poleks ta kaua vastu pidand. Sedasi edasi põrnitsedes küsis mees äkki:" Ma loodan, et sa ei pane pahaks, et ma siin toimetan, nagu ma toimetan". Alguses võttis esimesel mehel muidugi aega, et aru saada, et teine räägib temaga, kuid lõpuks sai ta pihta ja vastas: "Pole hullu, ma kartsin, et hirm minu ees viis sind nii kaugele".Selle peale hakkas teine naerma:" Ma armastan neid peldikuvestlusi. Üheltpoolt peaks sul olema piilik, samas on sul naljaks ning juba sama õhtu jooksul unustad sa selle vestluse ära." Nüüd oli esimese mehe kord naerma(või noh pigem irvitama) hakata. Mõlemad seltsimehed hoitsid endiselt veel oma meheau käes. Võtsid sellest viimast kuni lõpuks pidid mõlemad alla andma ja vastumeelselt taaskord pükse kergitama, et hiljem jälle uuesti alla tulla. (ok aitab segadusest, teeme siis nii, et esimese mehe nimi on Joohan ja teine on Jemal) Mnjaaa hiljuti õnnestus mul vestelda ühe turunduse tudengiga ja ta tutvustas mulle üht väga huvitavat teooriat, kuidas hea turundust peaks maailmas töötama. Nimelt kõik tiirleb ja pöörleb kogemuse ümber. Ma räägin siin muidugi olukorrast, kus teatud grupp tutvub uue tootega. Esimese faasi moodustavad inimesed, kes võtavad riski ja proovivad toote järgi. Nemad on niiöelda riskigrupp, kelle kogemusest edaspidine edu sõltub. Kui toode vastab nende vajadustele ning on selle grupi siseselt piisavalt edukas, on esimene jää murtud ning toode saab edasi liikuda järgmise grupi inimesteni, kes ei pruugi küll kõige uue suhtes nii vastuvõtlikud olla, kui esimese grupi liikmed, kuid on siiski küllaltki kergelt mõjutatvad ning on valmis teatud riski võtma. Ja nõnda eristatakse neli gruppi üksteisest. Gruppide suurus muidugi kasvab nii ajas kui ka protsessi käigus. Näiteks esimene grupp on väiksem, kui teine ja teine grupp on omakorda väiksem, kui kolmas ja nii neljanda grupini välja. Kokkuvõttes on selge, et inimesed teevad oma otsuseid selgelt kogemusele toetudes. Me kardame langetada uusi otsuseid, sest meil puudub kogemus, kuhu see meid kokkuvõttes viia võib. Kogemus, mille põhjal me viimaks otsustame, kas see on riski väärt või mitte. Kahjuks või õnneks tundub mulle, et just tarbimine on hiljuti saanud meie hinge peegliks. Sest see on midagi, millega me puutume igapäevaselt kokku ning millest lahti ütelda on sisuliselt võimatu. Te võite küsida, et kuidas on antud juhul tegemist kogemusega, kui neil, kes selle uue ja suurepärase toote endale koju muretsevad, pole väiksematki aimu kvaliteedist ja kõigist teistest olulistest faktoritest, mida me asjade puhul oluliseks peame. Tõsi olen nõus, nad ei toetu enese kogemusele ja kokkuvõttes võib-olla taandubki kõik usaldusele, aga alguse saab see ju kellegi kogemusest. Jah... Joohan oli hea kehaehitusega ning küllaltki pikka kasvu. Ta pidas ennast alati seltskonna keskmeks, jah ja tal oli küllaltki kõrge enesehinnang. Ta ei olnud loll ja tema entusiasm oli alati sotsiaalseks mootriks. Säärane elu on kiire ja lihtne. Kuid kogemusest rääkides, Joohan oli säärasest elust väsinud. Ta oli olnud liiga mitmete tüdrukutega, kelle nime ta ei mäletanud ja veel hullem nägu. Ühelt poolt on see lõbus ja tuju tõstev praktika, aga päeva lõpuks (või noh enamasti päeva alguseks) oli ta kadund. Ka täna oli päev, kus Joohan pärast peldikust väljumist eeldas lõpetada mõne purjus tüdrukuga kodus. Jemal kutsus ta oma lauda, kus lisaks tema äsjasele tuttavale istus veel paar tüdrukut ja laual lesis meeter pitse. Oli küllaltki selge, kuhu see õhtu suundus. Ta oli liiga tihti sarnases olukorras olnud. Aga täna polnud Joohan kindel, kas ta soovib lõppjaama jõuda. Hetkeks toimus baaris meeleolu muutus, kiirtoidu muusika pandi hetkeks kinni ja pärast lühikest pausi alusts varalahkunud Amy looga "What is it about men?". Järsku tundis mees, et oleks viimane aeg veidi tantsida. Ta palus tüdruku, kes istus Jemalist kaugemal tantsule (ta oli ühtlasi ka kaunim). Jemal saatis teda veidi ärritunud pilguga, aga Joohan ei hoolind. Ta oli jõudnud oma tsooni. Kuid, mida annab meile usaldus. Ma ise arvan, et see annab meile vajalikkuse tunde. Ja ütleme, et see toetub ainult usaldusele ja varasemale kogemusele. Üks jubedamaid küsimusi, millega ma olen hiljuti oma pead vaevand on: "Mis on inimese hind?" Mis peaks olema see mõõtühik, millega inimese väärtust hinnata? Kas see peaks olema raha, või varandus, mis sellele inimsele kuulub? Peaks see olema õnn ehk kui õnnelik on inimene elu jooksul olnud või kogemus, usaldus? Mis on meie väärtus siin maailmas? Mnjaaa, üha enam lõpetas Joohan oma õhtud baarist kaine peaga tagasi jalutades ja analüüsides neid samu küsimusi. Hiljem lugedes raamatuid, mis suudaks anda vastuseid, kuid tihti lõpetas ta veelgi meeleheitlikumana. Ka nüüd tantsides sel baari põrandal, kuulates refrääni sõnu: "What is it about men?"(men=inimesed), langes ta mure pilvedesse. Kuni tema kaunis tantsupartner pani oma käe talle põse peale ja vaatas talle sügavalt silma. Joohan ei teadnud, mida ta peaks tegema. Hetkeks lõi tema pea selgeks ja kõik muu peale nende helesiniste silmade vajus unustusse. Aeg küll ei peatund, kuid sel hetkel tundusid sekundid aastatena. Muusika puhul ei omand enam tähtsust selle sisu, vaid voolavus. Tema pea oli tühi ja kõik mõtted, mis oleks teda veidigi maa peale toonud, olid kadund. Joohan ärkas üles. Tema nägu toetus baarilauale ja tema juuksed tilkusid õllest. Tema verevärvi silmad olid rähma täis ja tema reaalsuse taju oli äärmiselt madalal. Kahjuks pole ükski maapealne taevas igavene ja kokkuvõttes pidi Joohan oma keha üles raputama. Ta mõistis alles sel hetkel, et kõik, mida ta unes nägi, oligi unes. Mnjaaa... Samas avastas mees peagi, et ta polnud pettunud. Ta oli sõltuvuses. Ta oli kogenud midagi, mis tõi tema igapäevaellu päikest. Ta ei olnud enam maapealne surnu. Tal oli idee, mida ta täpsemalt otsib. Ja nõnda kerkis koos ähvardava peavaluga tema näkku naeratus. Ma olen alati mõelnud, mis on see, mis sunnib inimest enesetappu sooritama ja kas see peaks olema ühiskonnas tabu või mitte. Mis viib inimese nii kaugele, et ta soovib endalt elu võtta ja mis peaksid olema need argumendid, mis teda siis ümber veenma peaksid. Mis peaksid olema need sõnad, mis meid siis maailma jalgupidi jälle tagasi tirivad. OK oletame, et see keegi on läbi elanud midagi äärmiselt hirmsat ning elul ei ole tõesti enam midagi rohkemat pakkuda. Ma saan aru, kui see on inimese enda kalkuleeritud ja läbimõeldud otsus. Samas ma ei näe ennast säärast otsust langetamas. Minu uudishimu on selleks liiga suur. Samas, mis siis kui see uudishimu on ammendunud ning asendunud ootustega. Ootus, teatud kindla tulemuse saavutamiseks. See tähendab, et inimene ei ole enam tuleviku suhtes avatud, vaid on loonud väga kindlad joonised. Otleme nüüd, et see plaan ei lähe täide ja põrutab hoopis suure kaarega eesmärgist mööda. Inspiratsioon, mis või ühel hetkel olla nii selge ja käega katsutav, hakkab aja möödudes tuhmuma ning lõpuks kaob meeleheitesse. Ma kardan, et nõnda juhtus ka Joohaniga.