Congratulations, death, on your patience.

Ujula Vanaisa ärkas üles peavaluga. Ta oli harjunud raskete hommikutega, aga nii valusat ja omamoodi huvitavat väga varast ennelõunat polnud tal veel olnud. Nimelt langes meie peategelane suurel kiirusel maa poole. Iga sekundiga läbis ta mitukümmend meetrit gravitatsiooni keskpunkti suunas. Eriti julmaks muutis olukorra see, et tal puudus igasugune varustus sellise kukkumise sooritemaiseks. Ujula Vanaisal võttis mõni hetk aega, enne kui talle kohale jõudis, mis toimub. ning peab mainima, et talle ei meeldinud asjade seis. Sellest hoolimata lõi selline sündmuste areng tal mõistuse ruttu selgeks.
Tema esimene mõte oli leida mingi lahendus. Ta proovis käsi laiali sirutada ja sellega hoogu pidurdada, aga kiirus aina suurenes. Ei ole vaja olla just ajugeenius, et teada, kuidas see otseühendus maaga lõppeb. Ta arvas, et tal on veel oma kolm, neli minutit aega ja kui hästi läheb isegi viis. Kuna ta oli ikka veel mingil määral rahustite mõju all, siis ta suutis olukorda hinnata üpriski mõistlikult. Ta arutles endamisi, et kui ta juba surma saab, siis selle ajaga jõuab ühe tobi ikka ära teha. Õnneks polnud need suitsud sellele omapärasele reisile minnes maha ununenud. Kõigepealt otsis ta üles tubaka, seejärel filtri ning taskust võttis suitsupaberid. Tobi keeramine käis kiirelt ning seejärel lõi ta suitsu põlema.Ta oli alati arvanud, et ta sureb mõnda kopsuhaigusesse, sest suitsetamisest oli saanud viimase kahekümne aasta jooksul tema elu paratamatu osa. Kes oleks osand arvata, et tema lõpp saabub säärasel viisil. Kuid nõnda langedes, avastas ta, kui nauditav on säärane kukkumine on. Kindlasti olis kasuks soojad riided, mis ei lasknud Ujula Vanaisal suure kiiruse peal ära külmuda. Päike tuli pilve tagant välja ning pilvede vahelt hakkas esimest korda paistma maa. Taevas oli sinine ja see oli ilus päev. Ta vaatas alla ja nägi linna. Valgus peegeldus tagasi plekk-katustelt ning muutus koos jõega, mis linnast läbi voolas, maaliliseks vaatepildiks. Värvi lisasid veel puud, mis olid veel osaliselt õides. Taevasse vaadates nägi ta peenikest suitsujutti üles liikumas, mis lisas pildile omapärase varjundi. Ujula Vanaisa avastas, et ta pole ennast vist kunagi varem tundnud rohkem elus kui sel surmale niivõrd kummalisel hetkel.
Mnjaa, Aatomik oli just tõusnud, valas endale hommikust teed ja asus ajalehte lugema. Saiad vupsasid rösterist välja, ta määris neile võid ning lõikus lõhet peale. Ta võttis külmkapist sidrunimahla. Ta vajutas pudelit nõnda, et selle sisu jõuaks lõhe rasvase liha korralikult ära katta. Valmistus hammustama esimest tükki sellest isuäratavast hõrgutisest, kui korraga kõlas raksatus ja läbi katuse kukkus sisse mees, ja ilmselgelt suri ta esimesest kokkupuutest katusega. Kõik toimus nii kiiresti, et Aatomikul polnud isegi võimalust ennast kuidagi kaitsta. Ujula Vanaisa allesjäänud keha tabas esimesena lõhe võileiba. Järgmisena võttis ta ette Aatomiku pea, siis keha ning kõige viimsena jalad. Kui ta kukkumise lõpetas, polnud võimalik kindlaks teha, kust algas Aatomik, kust lõppes Ujula Vanaisa, ning kuhu kadus lõhevõileib. Lõpuks justkui kirsiks tordi peal paistis sellest kompositsioonist välja käsi sigaret näppude vahel.

This fear of being what they are: dead.

Autoõnnetusi pole tõenäoliselt kunagi kerge vaadata. Naljakas, aga telekat vaadates me pigem naudime sääraseid õnnetusi. Seal muutub oluliseks, kuidas näevad välja detailid. Me pigem nõuame filmilt, et säärased sündmused on üle vindi keeratud. Hetki, kus mees ei lenda mitte lihtsalt vastu auto esiklaasi, vaid kui sulle näidatakse aegluubis iga pisimatki muutust ekraanil, on see ekraaniteos hästi välja kukkunud. Oluliseks muutub see, kuidas luud murduvad ning mismoodi verd pritsib. Sentimentaalne väärtus sellistel olukordadel tihti puudub.
Võibolla seetõttu oligi Aatomikul põhjust olla õnnelik, sest hetk enne õnnetust suutis ta nõrkusest kokku kukkuda. Sel samal tänaval, kus meie armas Sonn leidis, et auto soovis temaga suurel kiirusel sõprussidemeid luua. Seega avastas kohale rutand kiirabi, et palju olulisem on Aatomik ära vedada. Sonna puhul polnud ilmselgelt enam midagi ette võtta. Mistõttu jäid sündmust jälginud inimesed veel pikaks ajaks justkui tardunud olekusse. Vereloik, mis veoauta alt välja immitses muutus järjest suuremaks. Kindlasti lisas vürtsi see, et inimeste silmad hakkasid erinevaid rekka järel lebavaid kehaosi eristama.Samuti lehk, mis oli naha riivimisel vastu asvalteed oli tekkinud, hakkas oma tugevat aroomi nende ninasõõrmetesse levitama.
Ühesõnaga, Aatomik ärkas üles haiglas. Ta oli juba vana mees, kes oli alati arsti juures käimist vihanud kuid viimasel ajal sellega harjunud. Väiksena oli ta sattund haiglasse, kuna tema pimesool hakkas lõhkema. Ta e kannatnud valu ning millegi pärast seostus see alati meditsiiniga. Samamoodi oli ka praegu, kuid samas oli Eestis alati parem. Õed olid teinud oma tööd oma kakskümmend, kolmkümmend aastat ja enamasti polnud nende jaoks probleem leida üles mõni tähtis veresoon. Noored neiud võivad ju silmale ilu pakkuda küll, aga kui ta kanüüli ei suuda paika panna siis pole neist väga kasu. Kuid sel hetkel, kui Aatomik õdedega oma pead vaevas, astus üks neist sisse. Ta oli kena ja noor, tõenäoliselt alles kooli lõpetanud. Kuna palatis olid ainult mehed, siis pilkude püüdmisega tal probleeme ei olnud. Tal olid pikad jalad (muide Aatomik oli alati olnud sääremees), kena liivakella kujuline keha ja tema sinised silmad sobisid hästi tema punaseks võõbatud huultega kokku. Tema juuksed olid krunniks kokku keeratud, mis tõi tema väiksed kõrvarõngad hästi esile.
Õde suundus otsejoones Aatomiku juurde ning küsis:"Kuidas te ennast tunnete?" ning vanamees vastas, et pole tal viga midagi. Ülejäänud vestlus kujunes üsna tüüpiliseks õe ja patsiendi ristküsitluseks, kus oluline on teada saada võimalikult palju patsiendi tervise seisukorrast. Kui õde hakkas lahkuma, küsis ta mehelt, kas ta vajab veel midagi, ning Aatomik ei osanud selle peale midagi vastata. See kogemus oli tema jaoks võõras.Kunagi polnud keegi talt haiglas küsinud, mida ta soovib. Tavaliselt kõlab haigla kõnepruuk veidi käskivamas vormis. See kõlas nagu mõne odava pornofilmi pickup line ja paistis, et see tuli õelegi üllatusena. Siis hakkas rahusti, mida õde oli süstinund, mõjuma ning mees jäi magama.
Järgmisel päeval ärkas Aatomik üles. Tal oli tunne, et linad, mille vahel oli ta juba peaaegu terve nädala veetnud, olid suurest lesimisest oma vormi kaotanud. Seetõttu otsustas ta jalutama minna. Mees võttis oma tilguti kaasa ja hakkas ringi käima. Tema jalad ei suutnud alguses raskusega harjuda ning seepärast õõtsus ta veidi. Siiski sai ta pärast mõnd hetke tasakaalu tagasi. Aatomik leidis hammikumantli, tõmbas selle endale ümber ja sirutas käed tasku. Taskus sorisdes leidis ta paki suitse ning tikud. Kuna ta oli varem selles haiglas viibinud, polnud suitsunurga leidmine keeruline. Aatomik võttis seina najal koha sisse, haaras paki, lõi sealt pika ajaga välja kujunenud käeviibutusega suitsu välja ja asetas selle endale huulte vahele. Nüüd lõi ta tiku põlema ja asetas selle suitsu ette, ise sügavalt sisse hingates. Tema kopsud täitusid ruttu nikotiini tahmaga. Kogu see saast väljus alles siis, kui Aatomik leidis, et nüüd on õige aeg suitsurõngaid puhuma hakata. Järgmisel hetkel tuli see sama õde vanamehe juurde ja kordas seda sama protsessi, ainult ilma rõngasteta. Aatomik ei öelnud midagi, naine samuti mitte. Pärast mõnd minutit piinlikku vaikust, küsis haige, miks õde oli talle säärase ettepaneku teinud, et kui ta midagi soov... . Õde naeratas ning ei öelnud midagi. Tõmbas suitsu edasi ja nõjatus seina najale.
Läks veel mõni minut, mõlema suitsud hakkasid otsa saama. Nüüd küsis naine mehelt, et kas ta ei karda surma. Aatomik ehmatas säärase küsimuse peale. Siis rahunes ta maha ja ütles tasase veidi naerul häälega: "Muidugi ma kardan surma! Rumalad on need, kes seda ei tee." Naine võttis seejrel suitsu tugevamini sõrmede vahele ja hakkas Aatomiku poole liikuma, võttis talt käest kinni ja kustutas oma koni mehe peopessa. Vana mees võpatas selle teo peale, kuid enne kui ta hakkas naiselt aru pärima hakata, oli naine tal juba keeltpidi suus. Alguses tahtis aatomik naise eemale tõugata, kuid kui pärast hetkelist mõtlemist, või selle puudumist, ei soovinud ta enam midagi teha. Ta nautis hetkeolukorda. Viimaks, kui naine eemale tõmbus oli Aatomik silmad sulgend, ega hoolind enam põletada saanud käest. Naine vaatas talle naeratades silma ja küsis: "Kas sa tead, kuidas säärast suudlust kutsutakse?" Mees vastas kehitas kõhklevalt pead. Naine vastas talle, et tea ka täpselt ei tea, aga jutud rääkivat, et iga säärane suudlus lõppes alati surmaga. Aatomik hakkas naerma ning talle hakkas see naine järsku palju rohkem meeldima. Nad otsustasid koos tagasi haiglasse minna. Tee mille nad valisid läks läbi haigla kõrval asuva pargi. Kogu see tee oli Aatomikul tunne nagu oleks ta seda õde tundnud terve oma elu.
Järgmisel hetkel hakkas õe piipar tööle ning ta pidi kiiruga haiglasse jooksma. Vana mees jalutas rahulikult oma palatisse tagasi ning heitis uuesti magama. Järgmisel hommikul tuli tema juurde uus õde, kes ütles talle, et ta saab järgmine päev välja. Aatomik oli segaduses, sest ta oli terve hommik oodanud oma kalliks saanud õde. Kui mees tema järgi küsis, vastas uus tüdruk, et ta oli eile surma saanud. Õde rääkis, kuidas ta oli läinud ühte narkomaani kinni hoidma, kuid mees oli haardest välja rebinud ning laual asuva skalpelliga neiul kõri läbi tõmmanud. Aatomik kuulas kogu õe juttu justkui poolunes. Ta ei suutnud leppida, et neiu, kes oli eelneval päeval olnud niivõrd elurõõmus, oli nüüd surnud.
Murtuna järjekordsest haiglakogemusest, läks Aatomik järgmine päev koju. Ta oli eelnevalt ostnud suure pudeli viina ning veetis oma järgmise nädala justkui udus. Iga päev tundus eelnevast masendavam. Alkoholi kogus tema veres oli hirmuäratavalt suur, arvestades fakti, et ta tuli just haiglast. Selle nädala jooksul leidis ta ennast iga päevaga järjest enam isa vana jahipüssi vahtimas. Pühapäeva õhtul võttis mees püssi ahjupealt maha ning istus dugitooli relv ikka käes. Muutudes iga hetkega järjest meeleheitlikumaks. Ta toppis püssi toru suhu ja vajutas päästikule, kuid relval oli kaitseriiv peal. Mees hakkas pärast seda lahinal nutma ning viskas püssi kaugele ära. Enam ta seda masinavärki kätte ei võtnud.