This fear of being what they are: dead.

Autoõnnetusi pole tõenäoliselt kunagi kerge vaadata. Naljakas, aga telekat vaadates me pigem naudime sääraseid õnnetusi. Seal muutub oluliseks, kuidas näevad välja detailid. Me pigem nõuame filmilt, et säärased sündmused on üle vindi keeratud. Hetki, kus mees ei lenda mitte lihtsalt vastu auto esiklaasi, vaid kui sulle näidatakse aegluubis iga pisimatki muutust ekraanil, on see ekraaniteos hästi välja kukkunud. Oluliseks muutub see, kuidas luud murduvad ning mismoodi verd pritsib. Sentimentaalne väärtus sellistel olukordadel tihti puudub.
Võibolla seetõttu oligi Aatomikul põhjust olla õnnelik, sest hetk enne õnnetust suutis ta nõrkusest kokku kukkuda. Sel samal tänaval, kus meie armas Sonn leidis, et auto soovis temaga suurel kiirusel sõprussidemeid luua. Seega avastas kohale rutand kiirabi, et palju olulisem on Aatomik ära vedada. Sonna puhul polnud ilmselgelt enam midagi ette võtta. Mistõttu jäid sündmust jälginud inimesed veel pikaks ajaks justkui tardunud olekusse. Vereloik, mis veoauta alt välja immitses muutus järjest suuremaks. Kindlasti lisas vürtsi see, et inimeste silmad hakkasid erinevaid rekka järel lebavaid kehaosi eristama.Samuti lehk, mis oli naha riivimisel vastu asvalteed oli tekkinud, hakkas oma tugevat aroomi nende ninasõõrmetesse levitama.
Ühesõnaga, Aatomik ärkas üles haiglas. Ta oli juba vana mees, kes oli alati arsti juures käimist vihanud kuid viimasel ajal sellega harjunud. Väiksena oli ta sattund haiglasse, kuna tema pimesool hakkas lõhkema. Ta e kannatnud valu ning millegi pärast seostus see alati meditsiiniga. Samamoodi oli ka praegu, kuid samas oli Eestis alati parem. Õed olid teinud oma tööd oma kakskümmend, kolmkümmend aastat ja enamasti polnud nende jaoks probleem leida üles mõni tähtis veresoon. Noored neiud võivad ju silmale ilu pakkuda küll, aga kui ta kanüüli ei suuda paika panna siis pole neist väga kasu. Kuid sel hetkel, kui Aatomik õdedega oma pead vaevas, astus üks neist sisse. Ta oli kena ja noor, tõenäoliselt alles kooli lõpetanud. Kuna palatis olid ainult mehed, siis pilkude püüdmisega tal probleeme ei olnud. Tal olid pikad jalad (muide Aatomik oli alati olnud sääremees), kena liivakella kujuline keha ja tema sinised silmad sobisid hästi tema punaseks võõbatud huultega kokku. Tema juuksed olid krunniks kokku keeratud, mis tõi tema väiksed kõrvarõngad hästi esile.
Õde suundus otsejoones Aatomiku juurde ning küsis:"Kuidas te ennast tunnete?" ning vanamees vastas, et pole tal viga midagi. Ülejäänud vestlus kujunes üsna tüüpiliseks õe ja patsiendi ristküsitluseks, kus oluline on teada saada võimalikult palju patsiendi tervise seisukorrast. Kui õde hakkas lahkuma, küsis ta mehelt, kas ta vajab veel midagi, ning Aatomik ei osanud selle peale midagi vastata. See kogemus oli tema jaoks võõras.Kunagi polnud keegi talt haiglas küsinud, mida ta soovib. Tavaliselt kõlab haigla kõnepruuk veidi käskivamas vormis. See kõlas nagu mõne odava pornofilmi pickup line ja paistis, et see tuli õelegi üllatusena. Siis hakkas rahusti, mida õde oli süstinund, mõjuma ning mees jäi magama.
Järgmisel päeval ärkas Aatomik üles. Tal oli tunne, et linad, mille vahel oli ta juba peaaegu terve nädala veetnud, olid suurest lesimisest oma vormi kaotanud. Seetõttu otsustas ta jalutama minna. Mees võttis oma tilguti kaasa ja hakkas ringi käima. Tema jalad ei suutnud alguses raskusega harjuda ning seepärast õõtsus ta veidi. Siiski sai ta pärast mõnd hetke tasakaalu tagasi. Aatomik leidis hammikumantli, tõmbas selle endale ümber ja sirutas käed tasku. Taskus sorisdes leidis ta paki suitse ning tikud. Kuna ta oli varem selles haiglas viibinud, polnud suitsunurga leidmine keeruline. Aatomik võttis seina najal koha sisse, haaras paki, lõi sealt pika ajaga välja kujunenud käeviibutusega suitsu välja ja asetas selle endale huulte vahele. Nüüd lõi ta tiku põlema ja asetas selle suitsu ette, ise sügavalt sisse hingates. Tema kopsud täitusid ruttu nikotiini tahmaga. Kogu see saast väljus alles siis, kui Aatomik leidis, et nüüd on õige aeg suitsurõngaid puhuma hakata. Järgmisel hetkel tuli see sama õde vanamehe juurde ja kordas seda sama protsessi, ainult ilma rõngasteta. Aatomik ei öelnud midagi, naine samuti mitte. Pärast mõnd minutit piinlikku vaikust, küsis haige, miks õde oli talle säärase ettepaneku teinud, et kui ta midagi soov... . Õde naeratas ning ei öelnud midagi. Tõmbas suitsu edasi ja nõjatus seina najale.
Läks veel mõni minut, mõlema suitsud hakkasid otsa saama. Nüüd küsis naine mehelt, et kas ta ei karda surma. Aatomik ehmatas säärase küsimuse peale. Siis rahunes ta maha ja ütles tasase veidi naerul häälega: "Muidugi ma kardan surma! Rumalad on need, kes seda ei tee." Naine võttis seejrel suitsu tugevamini sõrmede vahele ja hakkas Aatomiku poole liikuma, võttis talt käest kinni ja kustutas oma koni mehe peopessa. Vana mees võpatas selle teo peale, kuid enne kui ta hakkas naiselt aru pärima hakata, oli naine tal juba keeltpidi suus. Alguses tahtis aatomik naise eemale tõugata, kuid kui pärast hetkelist mõtlemist, või selle puudumist, ei soovinud ta enam midagi teha. Ta nautis hetkeolukorda. Viimaks, kui naine eemale tõmbus oli Aatomik silmad sulgend, ega hoolind enam põletada saanud käest. Naine vaatas talle naeratades silma ja küsis: "Kas sa tead, kuidas säärast suudlust kutsutakse?" Mees vastas kehitas kõhklevalt pead. Naine vastas talle, et tea ka täpselt ei tea, aga jutud rääkivat, et iga säärane suudlus lõppes alati surmaga. Aatomik hakkas naerma ning talle hakkas see naine järsku palju rohkem meeldima. Nad otsustasid koos tagasi haiglasse minna. Tee mille nad valisid läks läbi haigla kõrval asuva pargi. Kogu see tee oli Aatomikul tunne nagu oleks ta seda õde tundnud terve oma elu.
Järgmisel hetkel hakkas õe piipar tööle ning ta pidi kiiruga haiglasse jooksma. Vana mees jalutas rahulikult oma palatisse tagasi ning heitis uuesti magama. Järgmisel hommikul tuli tema juurde uus õde, kes ütles talle, et ta saab järgmine päev välja. Aatomik oli segaduses, sest ta oli terve hommik oodanud oma kalliks saanud õde. Kui mees tema järgi küsis, vastas uus tüdruk, et ta oli eile surma saanud. Õde rääkis, kuidas ta oli läinud ühte narkomaani kinni hoidma, kuid mees oli haardest välja rebinud ning laual asuva skalpelliga neiul kõri läbi tõmmanud. Aatomik kuulas kogu õe juttu justkui poolunes. Ta ei suutnud leppida, et neiu, kes oli eelneval päeval olnud niivõrd elurõõmus, oli nüüd surnud.
Murtuna järjekordsest haiglakogemusest, läks Aatomik järgmine päev koju. Ta oli eelnevalt ostnud suure pudeli viina ning veetis oma järgmise nädala justkui udus. Iga päev tundus eelnevast masendavam. Alkoholi kogus tema veres oli hirmuäratavalt suur, arvestades fakti, et ta tuli just haiglast. Selle nädala jooksul leidis ta ennast iga päevaga järjest enam isa vana jahipüssi vahtimas. Pühapäeva õhtul võttis mees püssi ahjupealt maha ning istus dugitooli relv ikka käes. Muutudes iga hetkega järjest meeleheitlikumaks. Ta toppis püssi toru suhu ja vajutas päästikule, kuid relval oli kaitseriiv peal. Mees hakkas pärast seda lahinal nutma ning viskas püssi kaugele ära. Enam ta seda masinavärki kätte ei võtnud.