Yes, some lives were made to be wasted.

Ei olnud just väga hilja, tõenäoliselt natuke pärast kaheksat. Reede õhtu ja nagu alati, on see päev, kus inimesed avastavad, et nad on viis päeva nädalas tööd rüganud selle üürikese õhtu nimel. Seega teevad inimesed kõik, et see üürike hetk korda läheks. Nad panevad selga pilkupüüdvad riided, ning õrnema soo esindajad maalivad enda nägu nii, et see sarnaneks võimalikult palju nende naisideaalidele. Kogu selle õhtu eesmärk on väga selge. Tunda end ihalduväärsena. Näha silmi, mis piidlevad mööda ruumi ringi, otsides saaki, mis muudaks selle masendavalt pika nädala jälle paremaks. Kuid selleks kõigeks oli veel liiga vara.
Seetõttu otsustas vana Sonna muretseda piisavalt kütust, et sellest õhtust võimalikult palju välja imeda. Kuid kütuse valimine on alati keeruline. Sest erinevalt teistest toodetest poes, on kütuse valik alati suur. Seekord otsustas ta siiski minna klassikalist ...tnaõhtut aei mäletöö. Ta ostis sidrunit, soola ja tõenäoliselt kõige ideaalsema kaabuga pudeli. See õhtu pidi tulema hea õhtu. Keegi ei ütle ära tekiila sandistavale väele. Sonna oli selle maagilise jõuga mitmeid kordi kokku puutunud ja võitjaks polnud ta end seni veel kuulutanud ning ta ei teadnud ka kedagi teist, kes säärasele jõule suudaks korralikult vastu seista. See aga muudab selle süütu pudeli(tglt ei omand see ültse tähtsust, missugune oli pudel, oluline oli pudeli olemasolu) Sonna mängude kalastusvahendiks nr. 1.

Sonn oli harjund inimesi grupeerima headeks ja halbadeks. Irooniline on, et ennast pidas ta just viimase poole esindajaks. Ta ei kannatand, et ta pidevalt inimesi ära kasutas. Just nimelt ära kasutas, sest ka kõige püham nunn, ei olnud enamasti talle probleem( siinjuures tuleb ära mainida, et see võrdlus on suhteliselt kohatu kuna nunnad on kloostris enamasti suhteliselt meeleheitel, aga ma loodan, et te saate mõttest aru) Ta ei kannatanud, kui mehed naistele ennast peale suruvad. Ta jälestas olukordi, kus mees polnud piisavalt mees tunnistamaks, et sellest ei saa kunagi midagi rohkemat, kui üks reede. Ta vihkas seda jahilkäigu tunnet, kus mõnd paljast võrksukkadega kaetud säärt nähes saavad looma instinktid võimsust.
Samas ta nautis püügi lõbu ja äratundmise röömu, kui ta leidis järjekordse hetke, käsi sügavale seeliku vahele suruda. Ta tundis mõnu sellest adrenaliinist, mis sellele teole alati järgnes. Sonna ei häbenenud kunagi oma tegu kuna pärast seda toimus kõik alati kiiresti ja tema mäletamist mööda oli alati olnud kaks võimalust. Esimene variant oli see, et sel ööl ta korralikult magada ei saa, sest voodis on targematki teha. Teine variant oli see, et sel ööl ta korralikult magada ei saa, sest ta põsk on ikka saadud kogemusest hööguvpunane. Kuid tegelikult ei omand see mingit tähtsust, kui ometi poleks seda suurepärast hetke, enne magamaminekut, kus tal tekib kahtlane kuuluvuse tunne. Sellel hetkel ei oma miski muu tähtsust, kuna millegil muul ei olegi tähtsust. See vajalikkuse tunne, et sa oled siin pähjusega ning see põhjus on teiselpool voodit. Just nimelt see ongi selle hoomamatu reede tagamaa. Me loodame, et mingi juhuse läbi lõpetame me kõik seal staadiumis kuhu Sonna teel oli.
Samas teadis Sonn, et alati järgneb reedele laupäev. Ta ei austanud kunagi Holliwoodi filme. Tema meelest oli fakt, et kõigile probleemidele leidub lahendus ning iga ekraaniteos lõppeb hästi, totaalselt nõme. Ta sai aru, et inmestele meeldis, kui filmi lõpuks läheb kõik nii nagu peab. Samas iga mõistusega inimene teab, et tegelikkuses ei juhtu kunagi midagi sellist. Näiteks, kui asteroid kukub maale, siis inimesed saavadki surma. Kui inimesed näevad filmis, et Hitler saab surma 2. maailmasõja alguses, siis nad teavad, et see mees nägi tegelikult veel pool kümnendit vaeva inimeste massilise tapmisega. Reaalses elus tihti õnnelikud lõpud puuduvad. Samamoodi oli ka reedega, päev mil sa tunned, et oled kõigeks võimeline ning sellinne emotsioon saab lõppeda ainult hästi. Siis järgmisel päeval saad sa aru, et tegemist oli lihtsalt järjekordse Holliwoodi filmiga. Sa tead, et sellest inimeset su kõrval ei tule midagi välja, sest see isik, keda sa sinna tahad, ei teki sinna ühe või kahe reedega. See inimene ei pruugi ültse sinu teele jääda. Ja nõnda piinavad mehed ennast nädalaid kuid aastaid, et saavutada eesmärk, kus tütarlaps, kelle kõrvale sängi vajutakse, ei jäta sulle mõnda ajusoppi mõtet, et järgmine nädal tuleb uus reede.
Sel hetkel jõudis Sonnile kohale, et naised on selle maailma kõige julmem enesetappmise moodus. Kõik, mida me teeme on ühe üürikese hetke nimel. Me pingutame ennast segaseks, et olla edukad, sest naistele meeldivad kallid ülikonnad. Naistele meeldivad kenad autod. Iga punkt meie elus on ühel või teisel moel seotud nende veetlevate olenditega. Me oleme loonud endale maailma, kus edukaks saamine on kõige tähtsam ja iga samm selle suunas on justkui järgmine level, kus mäng läheb järjest keerulisemaks. Samas just nii me jõuame kõige kõrgemale tasemele, kus naised ei vali mind, vaid mina valin neid. Naised on meeste ülim meelelahutus. Mõned väidavad, et sinna me liigume, meelelahutuse maailma kuid tegelikult oleme me seal maailmas olnud juba oma mitutuhat aastat. See on nagu keeruline ja pikalt arendatud arvutimäng. Me mängime seda nii päeval kui öösel. Kuid kui selle mängu kõrghetk läbi saab, ei tule ekraanile loosung you win, vaid game over. Sest seda mängu on tihti mehed sunnitud mängima kogu elu.
Kõigele sellele mõeldes hakkas Sonnal paha. Teda ei huvitanud enam selle õhtu tippsündmus. Ta otsustas minna koju, et lahendada pudel sierrat. Ta võttis telefoni ja helistas peokorraldajale. Üritus kuhu ta algselt plaanis minna, oli korraldatud ühe eriti energilise tropi poolt, kes oli kõigeks valmis, et naistele rindade vahele pugeda. Sonn oli temast vahel isega lugu pidand, sest mõnikord õnnestus tal see isegi kiiremini kui Sonnil endal. Ta väljus poest ning hakkas autoteed ületama, telefon ikka kutsumas. Hetke pärast nägi ta väikest autot tema poole kiirelt liikumas. Ta lendas üle masina katuse ja järgmine asi, mida ta nägi oli auto taga sõitev rekka, mille juhi nägu oli üleni krampis. Sellel hetkel mõistis Sonn, kui vedand tal on, et tema surm nõnda kiirelt saabub ning tal hakkas hale neist, kes peavad selles eduorjuses veel pikalt vaevlema. Rekkajuht, hoolimata oma krampis näost ei tulnud selle pealegi, et pidurit vajutada ning sõitis oma saatusega leppinud Sonnist hirmunult üle. Sonn poleks vist tõenäoliselt olnud sel hetkel õnnelikum, sest valu, mis teda hõivas pärast rekka tabamist ja hiljem selle all lohisedes, mattis enda alla kõik teised mõtted.