Congratulations, death, on your patience.

Ujula Vanaisa ärkas üles peavaluga. Ta oli harjunud raskete hommikutega, aga nii valusat ja omamoodi huvitavat väga varast ennelõunat polnud tal veel olnud. Nimelt langes meie peategelane suurel kiirusel maa poole. Iga sekundiga läbis ta mitukümmend meetrit gravitatsiooni keskpunkti suunas. Eriti julmaks muutis olukorra see, et tal puudus igasugune varustus sellise kukkumise sooritemaiseks. Ujula Vanaisal võttis mõni hetk aega, enne kui talle kohale jõudis, mis toimub. ning peab mainima, et talle ei meeldinud asjade seis. Sellest hoolimata lõi selline sündmuste areng tal mõistuse ruttu selgeks.
Tema esimene mõte oli leida mingi lahendus. Ta proovis käsi laiali sirutada ja sellega hoogu pidurdada, aga kiirus aina suurenes. Ei ole vaja olla just ajugeenius, et teada, kuidas see otseühendus maaga lõppeb. Ta arvas, et tal on veel oma kolm, neli minutit aega ja kui hästi läheb isegi viis. Kuna ta oli ikka veel mingil määral rahustite mõju all, siis ta suutis olukorda hinnata üpriski mõistlikult. Ta arutles endamisi, et kui ta juba surma saab, siis selle ajaga jõuab ühe tobi ikka ära teha. Õnneks polnud need suitsud sellele omapärasele reisile minnes maha ununenud. Kõigepealt otsis ta üles tubaka, seejärel filtri ning taskust võttis suitsupaberid. Tobi keeramine käis kiirelt ning seejärel lõi ta suitsu põlema.Ta oli alati arvanud, et ta sureb mõnda kopsuhaigusesse, sest suitsetamisest oli saanud viimase kahekümne aasta jooksul tema elu paratamatu osa. Kes oleks osand arvata, et tema lõpp saabub säärasel viisil. Kuid nõnda langedes, avastas ta, kui nauditav on säärane kukkumine on. Kindlasti olis kasuks soojad riided, mis ei lasknud Ujula Vanaisal suure kiiruse peal ära külmuda. Päike tuli pilve tagant välja ning pilvede vahelt hakkas esimest korda paistma maa. Taevas oli sinine ja see oli ilus päev. Ta vaatas alla ja nägi linna. Valgus peegeldus tagasi plekk-katustelt ning muutus koos jõega, mis linnast läbi voolas, maaliliseks vaatepildiks. Värvi lisasid veel puud, mis olid veel osaliselt õides. Taevasse vaadates nägi ta peenikest suitsujutti üles liikumas, mis lisas pildile omapärase varjundi. Ujula Vanaisa avastas, et ta pole ennast vist kunagi varem tundnud rohkem elus kui sel surmale niivõrd kummalisel hetkel.
Mnjaa, Aatomik oli just tõusnud, valas endale hommikust teed ja asus ajalehte lugema. Saiad vupsasid rösterist välja, ta määris neile võid ning lõikus lõhet peale. Ta võttis külmkapist sidrunimahla. Ta vajutas pudelit nõnda, et selle sisu jõuaks lõhe rasvase liha korralikult ära katta. Valmistus hammustama esimest tükki sellest isuäratavast hõrgutisest, kui korraga kõlas raksatus ja läbi katuse kukkus sisse mees, ja ilmselgelt suri ta esimesest kokkupuutest katusega. Kõik toimus nii kiiresti, et Aatomikul polnud isegi võimalust ennast kuidagi kaitsta. Ujula Vanaisa allesjäänud keha tabas esimesena lõhe võileiba. Järgmisena võttis ta ette Aatomiku pea, siis keha ning kõige viimsena jalad. Kui ta kukkumise lõpetas, polnud võimalik kindlaks teha, kust algas Aatomik, kust lõppes Ujula Vanaisa, ning kuhu kadus lõhevõileib. Lõpuks justkui kirsiks tordi peal paistis sellest kompositsioonist välja käsi sigaret näppude vahel.