The nights went into days and the days went into nights

Ja sealt ta kerkis- kollane kontuur. Aeglaselt sirutades oma soojad kombitsad laiali ja aina kasvavas tempos. Värvid, mis siin külmal maal pidid pikalt varjus elama, tulid lõpuks esile. Peeter hakkas naerma, sest, mida kuradid sa muud teha oskad, kui päike tõuseb. Muidugi on ilus vaadata. Ta otsustas mängida esimesed akordid päikese tervituseks. "Pole pikka aega näinud sõber". Varsti kujunes sellest välja kaunis-kena meloodia, mis kiirelt ka läbi blokki salvestatud sai ja nii ka soolo. Kogu lugu hingas ja elas loodusele kaasa. Juhtub harva, kui muusika justkui voolaks käte vahel, kuid sel varajasel hommikutunnil toimus Peetri terassil midagi suuremat kui ta ise ning ka Peeter imestas, mis nüüd täpselt toimub. Justkui tema kätel puuduks kontakt tema meeltega. Nad loovad ise, ilma igasuguse vahelesegamiseta.

Peeter avas silmad ja avastas, et päike on juba ääretult kõrgel. Valgus, mis temani jõudis oli sedavõrd ärritav, et ta haaras raamatusahtli pealt päiksesprillid ja tõmbas kiiremas korras ruloo ette. (Valu, mis sedavõrd kiire liigutusega kaasnes, oleks võinud mõne nõrgema lennukikandja ära uputada.) Ainus võimalik lahendus antud olukorrale oli leida mõni keskmisest tugevam valuvaigisti ja taaskord alkoholist häiritud unne laskuda. Ja siis hakkas see pihta...

Esmalt kõlas trummipõrin. Sellelele järgnesid kutsarid, kes esmalt paigaldasid punase samet vaiba, vankrist kuni Peetri voodini. Seejärel kõlas trompetite ja tromboonide avamäng (mis tn ennemuistsetes kuningasaalides just helgeid päid arritava iseloomu tõttu lõpetati). Ja siis kalk ja äärmiselt ebamugavust pakkuv hääl:"Madam Süümepiinad!" Ja siis avanesid vankri uksed. Vankrist väljus üleni musta riietunud hiiglsaliku kübara ja looriga vana daam. Ilmeslt oli ta vanusega kokku kuivand, sest riiete all ei paistnud tal midagi küll olevad. Kui ta esimese sammu punasele vaibale tegi, muutus punane vaip tema saabastest paksult mudaseks ja nii kuni voodini välja. Peeter oli selleks hetkeks juba voodist püsti tõusnud ja ei osanud kogu situatsiooni peale midagi kosta. Lõpuks oli Madam Süümepiinad Peetrist poole meetri kaugusel. Järgmisel hetkel tõi kutsar vanale daamile valge kinda punasel (taaskord sametist) padjal. Naine pani kinda kätte, võttis hoogu ning lajatas terve labakäega Peetrile näkku. See ei löönud mitte ainult Peetri tasakaalust välja, vaid tema meeled liikusid automaatselt summadele, mis eelmisel päeval kulutati. Kui keeruliseks ta kokkuvõttes oli oma elu elanud ja kui raskeks ta enda jaoks kõik teinud oli.
Kuid siis sai Peeter vihaseks. Mis mõttes ma pean enda tegude üle häbi tundma. Kes, kurat? Ta sai väga hästi aru, kuhu see unenägu tüüris, kuid tal oli täiesti savi. Ta võttis oma voodikõrval asuva väikse teleka ja virutas selle kineskoobi vanale naisele täis rauad pähe.

Kui Peeter üles tõusis oli kohv juba valmis. Ja nii hakkas kofeiin vaikselt kaotama väsimuse kärvalnähtusid. Viimaks hakkas Peeter ennast jälle inimese moodi tundma. Nüüd oli siis kord paratsetamooli järgi haarata ja näed, isegi klaas vett oli tema voodi kõrvale imelisel kombel tekkinud.
Ta võttis kaks tabletti, et igaks juhuks erinevate peavalu järel-lainetuste vastu võidelda. Ja nii ta siis vaikselt ujus oma tundetus kehas, mis tänu tugevale kofeiini kogusele järjest rohkem tema mõistust turgutas. Ja siis Peeter tundis, et on aeg. Aeg, kus ei saa enam paigal seista ja lasta kõigel tema lainesagedusi mõjutada. Ta tundis, et nüüd on aeg need sagedused talletada ja teha teadust. Teha kunsti.

Küsimus ei olnud enam, mis on elu mõte? Peeter tundis, et see polnud enam oluline. Küsimus polnud enam kellegi heakskiidu teenimises, Pigem oli asi äratundmises. Lõpuks tuli Peetrile "õige" emotsioon. Kuid erinevalt hommikust polnud seekord tegemist klassikalise keha läbistava imelise loominguga, mis tuleb kord aastas läbi, kes teab mille tõttu. Peeter tahtis näidata enda olemust ja peegeldada tema enda läbielamisi. Midagi, millel oleks sügav kunsti definitsioon talle endale ja kas ka teistele ei omanud sel hetkel enam tähtsust. Midagi, mis oleks teetähis tema enda elus. Üheltpoolt kõlab see nii lihtsalt, aga talle lihtsalt meeldis see, mis ta hetkel oli ja ta tahtis seda jäädvustada. Mitte sed momenti kui sellist, vaid just emotsiooni. Ta tahtis enda tulevasele minale kinnitada, et kunagi oli aeg, kus ta oli õnnelik.

Ja nii läks ta tagasi terassile, kuhu ta oli kogu oma helivarustuse kokku kogunud ja hakkas tööd tegema. Kuid erinevalt hommikusest oli tal visioon. Ta teadis, mida ta tegema peab, kuid seekord polnud tal kedagi, kes imelisel kombel läbi tema räägiks. Ta pidi läbi mõtlema, mida ta öelda tahtis. Ta pidi endale selgeks tegema, mis on reaalselt tema jutu sisu, sest alles nüüd hakkas ta mõistma, et tema looming polnud kunagi olnud viis, kuidas teistelt heakskiitu pälvida. See oli midagi, mis aitas teistel teda mõista. See oli midagi, mis pani paika tema defnitsiooni ja alles nüüd jõudis talle kohale, et ta ise otsustas, mis see definitsioon on ja veel enam, miks ta peaks antud olukorras enda kohta valetama.

Järsku hakkas peeter ropendama: türa, putsi, sitasöödik jne. Ta tahtis välja murda oma kookonist ja kujutada ennast ette, kui läbi murdev kunstnik. Tal tekkis soov kiirelt teha kokaiini ja kanepit korraga, visata täis piirituspudelid põlevase ahju ja lõhkuda golfikepiga vanu kineskoop telereid. Ta tahits ennast välja elada- viha kõige ja kõigi vastu, mis sunnib inimest vastavalt normidele käituma. Ta vihkas moe ajakirju, mis sunnivad mehi ja naisi nälgima ja sotsiaalset vajadust elus läbi lüüa. Ta vihkas inimesi, kes korrutasid, kuidas elada, kuid tihti ei suutnud enda vastu kunagi tõeliselt õiglased olla, rääkides probleemidest, mille sügavusest neil endil absaluutselt aimu polnud. Järsku tahtis Peeter panna põlema ja hävitada, kogu plastik kultuuri. Ta tahtis läbi näha kõigist ja kõigest. Ta tahtis, et asjad oleks lihtsad nii temale, kui ka kõigile teistele. Ta tahtis nii palju...

Peeter oli terassile maha visnud ta ketras oma mõteid edasi ja tagasi, analüüsides mõnda rohkem mõnda vähem, ja samal ajal oli ta võtnud käterätiku ning sellele nii palju vinte peale keerand, kui ta vähegi jaksas. Kuigi see ei taksitanud teda edasi jätkamast ja vaesele käterätikule jätkuvalt üleliigset valu tekitamast. Ja siis haaras Nina tal käest kinni. Korraks Peeter võpatas ja ei saanud aru, mis oli just juhtunud kuid siis suutis Peeter rahuneda ja ennast maa peale tagasi tuua. Nina vaatas talle silma ja kõik muu justkui kaotas tähtsuse. Läbipaistvus, mida ta tahtis oma töö läbivaks elemendiks, muutus nüüd nii käega katsutavaks. Sõna otseses mõttes käega katsutavaks. Tal oli keegi, kellest ta sai aru. Keegi, kes make's sence'i.

Tema visioon ei olnud veel füüsilisel kujul valmis, kuid nüüd suutis ta seda ette kujutada, ta tundis selle loo lõhna ja maitset. Ta tundis, kuidas see lugu aina koguneb tema meeltes ja nüüd tuli leida ainult vorm, kuidas seda välja elada. Kuid siis hakkas kofeiin tema veres lahustuma või settima seal, kus ta meile kõige rohkem kahju võib teha või, mis iganes talle ka Peetri kehas meeldis teha kuid tema meeli ergutav mõju sai otsa. Peeter tundis, kuidas eilse öö magamatus hakkas taaskord oma effekti omama ja vorm, mille otsimine oli olnud nii oluline, kadus. Kuid Peetrit enam ei huvitanud vorm ja enese peegeldamine. Oma tulevase mina kujunemise tõlgendamine. Ta oli lõpuks siin ja praegu ja ta nautis olukorda. Ta oli väsinud ja ta tahtis magama minna. Veel parem, tal oli kelle kõrvale magama minna. Ja ei või kunagi teada, mis sel magamaminemise teekonnal võib juhtuda. Ei saa vist väga rohkem läbipaistvamaks minna, kuhu see kõik omadega liigub aga jah...

Have Fun.