They're not going to let you

Öös on asju! Öö on alati inimest imelikult kohelnud ja vastupidi... Aga tglt mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. See lugu räägib armastusest. Mnjaaa, või isegi mitte armastusest, vaid armumisest. Kujutate ette, teema, mis paneb kogu maailma mõnust värisema ja mina ei olegi seda veel varem puudutanud. Suurepärane reklaamislogan, mis peaks inimesele, kes on terve elu popkultuuri tarbind, looma kindla ettekujutluse, millest see lugu peaks rääkima jne. Tõenäoliselt peaks seal olema poiss ja tüdruk, liblikad, päikesepaiste, kohmakas kohtumine, juhuslik tutvumine ning Disney kaunis disain, mis võtab kogu loo suurepäraselt muusikaliks kokku. Kuid kahjuks armas lugeja ma loodan, et sa ei ole laps, kes sa seda nüüd loed, aga armumine ei ole lõbu ja armumine ei ole kohe kindlasti lihtne. "Puhas vesi" valgus valamusse. Surve oli suunatud kergelt paremale, et pükse mitte täis pritsida ja seeläbi moodustas vesi spiraali kuni segistini. Läbi seinte kostus muusika ning lokaal oli rahvast täis. Kummalisel kombel oli peldikus ainult kaks inimest. Üks lõi neist valamusse kunsti ning teine kõndis sirgjoones pissuaariseina teise nurka. Üks huvitav fakt selle pissuaariseina kohta on see, et pool seina oli neid täis, ja see pool, kuhu teine mees sirgjoones kõndis, ei kandnud valamute rasket koormat. Selle asemel oli seal maast laeni peegel. Peegel, mille ees mees kiirelt püsid langetas ja kindlameelselt oma õllest pitsitavat põit kergendas. Pilk, millega mees ennast peeglist vaatas oli hirmuäratav. Tema hallikas sinised silmad tungisid peegelpildil asuva kujutise sisse ja kui vastas oleks olnud lihast ja luust inimene, poleks ta kaua vastu pidand. Sedasi edasi põrnitsedes küsis mees äkki:" Ma loodan, et sa ei pane pahaks, et ma siin toimetan, nagu ma toimetan". Alguses võttis esimesel mehel muidugi aega, et aru saada, et teine räägib temaga, kuid lõpuks sai ta pihta ja vastas: "Pole hullu, ma kartsin, et hirm minu ees viis sind nii kaugele".Selle peale hakkas teine naerma:" Ma armastan neid peldikuvestlusi. Üheltpoolt peaks sul olema piilik, samas on sul naljaks ning juba sama õhtu jooksul unustad sa selle vestluse ära." Nüüd oli esimese mehe kord naerma(või noh pigem irvitama) hakata. Mõlemad seltsimehed hoitsid endiselt veel oma meheau käes. Võtsid sellest viimast kuni lõpuks pidid mõlemad alla andma ja vastumeelselt taaskord pükse kergitama, et hiljem jälle uuesti alla tulla. (ok aitab segadusest, teeme siis nii, et esimese mehe nimi on Joohan ja teine on Jemal) Mnjaaa hiljuti õnnestus mul vestelda ühe turunduse tudengiga ja ta tutvustas mulle üht väga huvitavat teooriat, kuidas hea turundust peaks maailmas töötama. Nimelt kõik tiirleb ja pöörleb kogemuse ümber. Ma räägin siin muidugi olukorrast, kus teatud grupp tutvub uue tootega. Esimese faasi moodustavad inimesed, kes võtavad riski ja proovivad toote järgi. Nemad on niiöelda riskigrupp, kelle kogemusest edaspidine edu sõltub. Kui toode vastab nende vajadustele ning on selle grupi siseselt piisavalt edukas, on esimene jää murtud ning toode saab edasi liikuda järgmise grupi inimesteni, kes ei pruugi küll kõige uue suhtes nii vastuvõtlikud olla, kui esimese grupi liikmed, kuid on siiski küllaltki kergelt mõjutatvad ning on valmis teatud riski võtma. Ja nõnda eristatakse neli gruppi üksteisest. Gruppide suurus muidugi kasvab nii ajas kui ka protsessi käigus. Näiteks esimene grupp on väiksem, kui teine ja teine grupp on omakorda väiksem, kui kolmas ja nii neljanda grupini välja. Kokkuvõttes on selge, et inimesed teevad oma otsuseid selgelt kogemusele toetudes. Me kardame langetada uusi otsuseid, sest meil puudub kogemus, kuhu see meid kokkuvõttes viia võib. Kogemus, mille põhjal me viimaks otsustame, kas see on riski väärt või mitte. Kahjuks või õnneks tundub mulle, et just tarbimine on hiljuti saanud meie hinge peegliks. Sest see on midagi, millega me puutume igapäevaselt kokku ning millest lahti ütelda on sisuliselt võimatu. Te võite küsida, et kuidas on antud juhul tegemist kogemusega, kui neil, kes selle uue ja suurepärase toote endale koju muretsevad, pole väiksematki aimu kvaliteedist ja kõigist teistest olulistest faktoritest, mida me asjade puhul oluliseks peame. Tõsi olen nõus, nad ei toetu enese kogemusele ja kokkuvõttes võib-olla taandubki kõik usaldusele, aga alguse saab see ju kellegi kogemusest. Jah... Joohan oli hea kehaehitusega ning küllaltki pikka kasvu. Ta pidas ennast alati seltskonna keskmeks, jah ja tal oli küllaltki kõrge enesehinnang. Ta ei olnud loll ja tema entusiasm oli alati sotsiaalseks mootriks. Säärane elu on kiire ja lihtne. Kuid kogemusest rääkides, Joohan oli säärasest elust väsinud. Ta oli olnud liiga mitmete tüdrukutega, kelle nime ta ei mäletanud ja veel hullem nägu. Ühelt poolt on see lõbus ja tuju tõstev praktika, aga päeva lõpuks (või noh enamasti päeva alguseks) oli ta kadund. Ka täna oli päev, kus Joohan pärast peldikust väljumist eeldas lõpetada mõne purjus tüdrukuga kodus. Jemal kutsus ta oma lauda, kus lisaks tema äsjasele tuttavale istus veel paar tüdrukut ja laual lesis meeter pitse. Oli küllaltki selge, kuhu see õhtu suundus. Ta oli liiga tihti sarnases olukorras olnud. Aga täna polnud Joohan kindel, kas ta soovib lõppjaama jõuda. Hetkeks toimus baaris meeleolu muutus, kiirtoidu muusika pandi hetkeks kinni ja pärast lühikest pausi alusts varalahkunud Amy looga "What is it about men?". Järsku tundis mees, et oleks viimane aeg veidi tantsida. Ta palus tüdruku, kes istus Jemalist kaugemal tantsule (ta oli ühtlasi ka kaunim). Jemal saatis teda veidi ärritunud pilguga, aga Joohan ei hoolind. Ta oli jõudnud oma tsooni. Kuid, mida annab meile usaldus. Ma ise arvan, et see annab meile vajalikkuse tunde. Ja ütleme, et see toetub ainult usaldusele ja varasemale kogemusele. Üks jubedamaid küsimusi, millega ma olen hiljuti oma pead vaevand on: "Mis on inimese hind?" Mis peaks olema see mõõtühik, millega inimese väärtust hinnata? Kas see peaks olema raha, või varandus, mis sellele inimsele kuulub? Peaks see olema õnn ehk kui õnnelik on inimene elu jooksul olnud või kogemus, usaldus? Mis on meie väärtus siin maailmas? Mnjaaa, üha enam lõpetas Joohan oma õhtud baarist kaine peaga tagasi jalutades ja analüüsides neid samu küsimusi. Hiljem lugedes raamatuid, mis suudaks anda vastuseid, kuid tihti lõpetas ta veelgi meeleheitlikumana. Ka nüüd tantsides sel baari põrandal, kuulates refrääni sõnu: "What is it about men?"(men=inimesed), langes ta mure pilvedesse. Kuni tema kaunis tantsupartner pani oma käe talle põse peale ja vaatas talle sügavalt silma. Joohan ei teadnud, mida ta peaks tegema. Hetkeks lõi tema pea selgeks ja kõik muu peale nende helesiniste silmade vajus unustusse. Aeg küll ei peatund, kuid sel hetkel tundusid sekundid aastatena. Muusika puhul ei omand enam tähtsust selle sisu, vaid voolavus. Tema pea oli tühi ja kõik mõtted, mis oleks teda veidigi maa peale toonud, olid kadund. Joohan ärkas üles. Tema nägu toetus baarilauale ja tema juuksed tilkusid õllest. Tema verevärvi silmad olid rähma täis ja tema reaalsuse taju oli äärmiselt madalal. Kahjuks pole ükski maapealne taevas igavene ja kokkuvõttes pidi Joohan oma keha üles raputama. Ta mõistis alles sel hetkel, et kõik, mida ta unes nägi, oligi unes. Mnjaaa... Samas avastas mees peagi, et ta polnud pettunud. Ta oli sõltuvuses. Ta oli kogenud midagi, mis tõi tema igapäevaellu päikest. Ta ei olnud enam maapealne surnu. Tal oli idee, mida ta täpsemalt otsib. Ja nõnda kerkis koos ähvardava peavaluga tema näkku naeratus. Ma olen alati mõelnud, mis on see, mis sunnib inimest enesetappu sooritama ja kas see peaks olema ühiskonnas tabu või mitte. Mis viib inimese nii kaugele, et ta soovib endalt elu võtta ja mis peaksid olema need argumendid, mis teda siis ümber veenma peaksid. Mis peaksid olema need sõnad, mis meid siis maailma jalgupidi jälle tagasi tirivad. OK oletame, et see keegi on läbi elanud midagi äärmiselt hirmsat ning elul ei ole tõesti enam midagi rohkemat pakkuda. Ma saan aru, kui see on inimese enda kalkuleeritud ja läbimõeldud otsus. Samas ma ei näe ennast säärast otsust langetamas. Minu uudishimu on selleks liiga suur. Samas, mis siis kui see uudishimu on ammendunud ning asendunud ootustega. Ootus, teatud kindla tulemuse saavutamiseks. See tähendab, et inimene ei ole enam tuleviku suhtes avatud, vaid on loonud väga kindlad joonised. Otleme nüüd, et see plaan ei lähe täide ja põrutab hoopis suure kaarega eesmärgist mööda. Inspiratsioon, mis või ühel hetkel olla nii selge ja käega katsutav, hakkab aja möödudes tuhmuma ning lõpuks kaob meeleheitesse. Ma kardan, et nõnda juhtus ka Joohaniga.