Notes of a dirty old man

Ma arvan, et te olete täheldanud, et inimestel on surmaga väga kummaline suhe. See on tabu, mis on meie elu igapäevane osa. Teadmine, et ühel hetkel on meist alles ainult keha, on ühelt poolt õõvastav, kuid samas tihti sedavõrd sügavat rahu pakkuv. Teadmine, et kõik see on ühel hetkel läbi ning nõnda säilib lootus, et siis saab kõik need unetud või siis unerohked magamata ööd lõpuks tasa teha. Inimlikest vajadustest rääkides, Brit oli alati nautind suitsetamise võlusid. Ta oli, sest teda enam ei ole. (Kõlab loogiliselt eks.) Sest me kõik elame, et surra. Kes rohkem, kes vähem, kuid tulemus on alati sama. Kõlab nagu haiglane massimõrv. Kuid nii see on. Igapäevaselt sünnitavad meie emad uusi mõrvu. Teadmine, et ühel hetkel need lapsed surevad ja me vaatame pealt, kuidas see kõik toimub uuesti ja uuesti, teeb ju meist kaasosalised selles samas skeemis. OK vb ma läksin nüüd veidi liiga kaugele, aga jah... Programeerimisest rääkides, siia maani ei oska me seletada, mis on see, mis paneb meid käima. Naljakas, aga iga kord, kui me midagi säärast küsime, siis enamasti eeldatakse, et see peab alati keegi teine olema. Midagi üleloomulikku. Midagi, mis ei allu meie reeglitele ja mõistab maailma kui tervikut. Jah tervikut, mitte nagu meie, kes me oleme maailma üks osa. See painab mind ja kindlasti paljusid, aga mis siis, kui me lõpuks teame sellele küsimusele vastust. Mis siis, kui vastus on meie keskel mitu korda läbi käinud, aga me lihtsalt ei käitu vastavalt või leiame, et see ei ole aktsepteeritav vastus? Ühesõnaga Brit oli alati nautinud suitsetamise võlusid. Teadmine, et ta tegeleb enesehävitusega vaatas talle alati igalt pakendilt vastu. Ta oli alati pidand ennast eneseprogrammeerijaks, kuid suitsetamine oli alati olnud midagi, mis oli tema algkoodi sisse kirjutatud ning sellest lahtiütlemine tundus üha rohkem vaimse tervise vägistamine, kui reaalselt vastuvõetav otsus. Temas oli alati olnud oskus vastavalt olukorrale kohaneda ja ennast ümber programmerida. Veel enam, ta oli alati võtnud eeskuju Anatoli Karpovi male stiilist, erinevalt Kasparovist, kes eelistas alati lahtist ja ründavat stiili, siis tema nautis palju tagasihoidlikumat positsioonimängu. Kuid lisaks suurepärasele positsioonimängule oli tema üheks parimaks mängutunnuseks oskus eelnev mäng selja taha jätta ja võtta iga käiku kui uut algust. Mõelda vaid, kui inimsed suudaksid nii olla, kõik mis on olnud seljataha jätta ning võtta iga päeva kui oma uue elu algust. Britile meeldis sedasi mõelda, kuid kuidas ta ka ei proovinud suitsetamine oli alati midagi, mis käis tema olemusega justkui käsikäes. Britil polnud palju sugulasi ja enamikuga neist ei käinud ta just palju läbi. Tema vanemad oli alati olnud sugulaste suhtes ebalevad. Mitte, et nad ei oleks neist hoolnud, aga ju nad siis ei olnud väga sotsiaalsed inimsed. Kuid ikka nagu enamasti juhtub, siis isegi kõige ebasotsiaalsemad vanemad peavad mustad rõivad selga tõmbama ning külastama mõnd vanaonu või tema naist,(kes viis kuud hiljem lahkus) nende viimasel teekonnal mulla alla. Ja muidugi on loomulik, kui inimesed võtavad kaasa oma lapsed, et tutvustada neile maailma, millest senimaani polnud neil suurt ettekujutust. Brit oli siis 14, kui ta käis esimest korda matustel. Sel ajal tundus see kõik nii kummaline. Kui kirikus oli Vanaonu ärasaatmine, siis esimesed kaks rida hõivasid vanaonuga samas vanuses, mustas rõivas vanaemad (kuna Briti enda vanaemad surid enne tema sündi, oli tal kombeks kõiki naisi, kes ületasid vanuse 60+ kutsuda vanaemadeks). Hiljem, kui ta oli juba vanem sai ta teada, et need naised, kes hõivasid need pingiread polnud mitte ainult nende pere lähedased sõbrad ja tuttavad, vaid nad omasid vanaonu elus palju ebatsensuursemat rolli. Hiljem oli Brit mitmeid kordi käinud matustel nii kirikus, kui ka krematooriumis, kuid just see esimene kord oli talle alati meelde jäänud. Nimelt hiljem, kui peeti peielauda, siis erinevalt tavalisest hingematvast õhkkonnast oli seekord peolaual oluliselt rohkem viinapudeleid, sest nõnda oli vanaonu oma testamendis nõudnud. Seega, kuidas sa ütled ära surnud mehe viimasele soovile, kõik oma lähedased korrektselt purju joota. Kindlasti aitas kogu üritusele kaasa ka see, et nende teine vanaonu oli kaasa võtnud suupilli ja alustas koos ühe kauge peretuttavaga, kes mängis kitarri, bluesi. Ta mäletab täpselt, et sel õhtul oli äge torm ning kuna enamik külalised olid autga sõitmiseks konditsiooni ammu kaotanud, siis otsustas suur osa peolisi jääda kauemaks. Ka Briti vanemad jäid ööseks. Pidu, aga võttis välistest tingimustes palju hoogsama pöörde ning see oli ka esimene kord, kus Britile pandi viinapits ette. Peagi nägi ta seda sama masendavat seltskonda tantsimas, mitte ainult põrandalaudadel, vaid ka tühjaks söödud peielaual. Ainsad nõud, mis endiselt laual seisid ja kuhu tantsijate hord ei ulatunud, olid mõeldud kaua armastatud kadunukesele. Brit mäletab täpselt seda päeva. Nüüd oli tulnud tema kord. Ta teadis täpselt, mis hakkab juhtuma. Tema kopsud olid läbi, vähk oli nad läbi söönud. Üha enam tundis ta vastikust oma keha hetkeolukorra üle ning, mis veel hullem ta kartis, kuhu tema mõistus ja füüsis võivad lähi kuude jooksul jõuda. Ta teadis, et ta sureb. See on teadmine, mis võtab paljud hirmust värisema ja püüa sa ennast nüüd ümber programmeerida. Mõelda, et iga sinu päev on sinu tulevase elu esimene. See lihtsalt ei tööta enam. Kui ta esimest korda sai arstidelt teada, mis teda ees ootab, alustas ta nagu kõik. Ta püüdis ennast positiivselt mõtestada ning kindla eesmärgiga sellest välja tulla. Järgnev faas tulenes uudistest, et tema keha ei allu enam ravile ja kõik need keemiad ja magnetravid, kõik see mürk, mis tema kehast läbi käis ei omand enam mingit tähtsust. Nüüd olid talle jäänud vaid valuvaigistid ning oma lähedaste vaimse tervise kurnamine. See oli aeg, mil ta otsustas, et parim viis surmaga silmitsi seista on nautida neid viimaseid hetki nii suurejooneliselt kui võimalik. Seega, kuna tal oli piiramatu (vähemalt nii piiramatu, kui rahakott lubas) ligipääs valuvaigistitele, siis teil pole õrna aimu ka, mis pidu te enda peas võite nõnda läbi pidada. Kuid olukord läks aina hullemaks. Valu oli peagi välja kannatamtu ja Brit teadis, et kaua talle enam antud ei ole. Seega alustas ta rohket planeerimist. Ta lõpetas valuvaigistite võtmise, kuna need segasid tema mõtlemisvõimet ja enam ei olnud väga vahet, kas ravimitega või ilma.(OK ta võttis neid ainult siis, kui teisite enam tõesti ei saand). Ta veetis enamiku oma ajast oma toas ja luges või magas. Lähedased kartsid, et ju mees hakkab vaikselt teispoolsusesse minema ja eks neil omal moel ka õigus oli. Lähedased hakkasid teda teisiti kohtlema ja see oli mehele, kes oli alati olnud oma pere tugisammas täiesti väljakannatamatu. Tuttavad, keda ta polnud aastaid näinud otsustasid talle jäsku külla tulla ja koos paar klaasi kangemat juua, et vanu aegu meenutada. Kuid ühel päeval teatas Brit, et ta kolib lähedaste juurest ära. Kui nad küsisid, kuhu mees plaanib minna, siis Brit ei vastand vaid ütles kinlal häälel:"Mul on aeg minna." Ma ei tea, kas te olete täheldanud, aga tihti on nii, et kui koer on juba väga vana ja haige, siis mingil hetkel nad lihtsalt jooksevad ära ja tagasi nad enam ei tule, Kuid kõik see läks totaalselt vastuollu Briti iseloomuga. Ta oli alati olnud kindel, kui kalju. Ta teadis täpselt, mida ta teeb ja see kindlus andis jõudu ka tema lähedastele. Teadmine, et ta nüüd lihtsalt lahkub ajas kõik segatusse ja kindlasti oli palju neid, kes sel hetkel haiget said. Ta kolis oma maakoju. Suvilasse, mis asus küllaltki asustamata saarel ja kuhu oli võimalik ligi pääseda vaid ainult suurte veoautode või siis madalate mootorpaatidega. Ta ehitas selle maja noorest peast ning vanemas eas polnud ta sinna enam palju sattunud. Möödus kaks nädalat, kuni viimaks said lähedased Britilt kirja. Selle kirja võib suures plaanis kokku võtte ühe lausega:"Olge 2. novembril Briti Talus." Selle kirja ei saanud mitte ainult Briti perekond vaid ka kõik tema head sõbrad ja tuttavad. Seega, kuna jutt oli juba ammu liikvele läinud, et Brit on suremas, siis selleks, et lugu pidada sureva mehe soovist asus kogu see seltskond kolme paadi ja rekka kastitäie inimestega liikvele väikse saare suunas. Sarnaselt Briti vanaonu peole hakkas ilm oma halba poolt näitama juba hommikul ning kui seltskond laupäeva keskpaigaks lõpuks kohale jõudis anti peadselt ka tormihoiatus, mis tegi tagasipääsu sisuliselt võimatuks. Kui nad majja kohale jõudsid, oli külmakapp rohkelt head ja paremat täis. All keldris oli 60l tünn koduõlut ning selle kõrval 5l pudel puskarit. Maja oli küllalt suur, et ära majutada ka kaks korda suurem seltskond inimesi ning peagi võtsid esimsed julged tünnild korgi ja hakkasid kallist märjukest libistama. Varsti leidsid esimesed julged endale ka kaaslased ning ei läinud enam pikalt, kui kõik külalised jagasid omavahel nii kaasa toodud sööke kui ka kõike muud, mis majas leidus. Kummaline selle kõige juures oli see, et Brit (inimene, kes nad sinna kõik kokku oli toonud) oli kadunud. Kuid kuna kõike seda oli selgelt rohkem, kui Brit suudaks ära süüa siis oli sõidu ja kutse eesmärk kõigile selge. Peagi leiti üles ka pillid, mis seisid seal koos kogu vajaliku võimendusega. Brit oli terve elu muusikaga üles kasvand ning suur osa tema sõpruskonnast olid endised muusikud või siis tõsised asjaarmastajad. Seega kui seni oli kogu seltskonna ainsaks ühenduslüliks olnud Brit. Tema minevik, olevik ja tulevik, siis nüüd lisandus sellele suurepärasele mehele, veel üks lüli, mis kõigile paistis meeldivat-muusika. Kui päevane aega hakkas omadega ühele poole jõudma, siis oli terve see seltskond suurepärases peo meeleolus. Inimesed tantsisid ning sõid ja jõid. Vanad inimsed segamini laste ja nende lastelastega. Inimsed laulsid koos ja grillised vanas ahjus, mille Brit ise ladus, viinereid. Kuna majas elektrit ei olnud, siis peatselt süüdati õlilambid ning küünlad ning Briti tütar, kellel oli veel omakorda kaks last hakkas vanal pliidil pannkooke küpsetama. See oli täiuslik õhtu, mis jäi kõigile just oma suurepärase õhkkonna tõttu meelde. Inimsed ei veetnud oma aega internetis või telefonidega rääkides, kuna tormi tõttu olid kõik liinid maas. Selle asemel räägiti juttu omavahel. Mehed jõid õlut ja puskarit vaheldumisi ja ega naisedki alla ei jäänud. Tehti sauna ning söödi suitsu kala. Enamik noortest, kes saarele tulid polnud varem midagi sellist näinud ning vaevalt vanemadki. Pidu kestis varaste hommikutundideni ja vaevalt leidus kedagi, kes oleks kahtsend retke saarele. Saar ei olnud suur ja saare looduslik maastik oli küllaltki niru. Seeega kui Brit oma suvilat ehitama hakkas võttis ta kindla eesmärgi, et see maja peab olema kahe korruseline, ning lisaks eraldi saun, kelder ja pööning. Läbi aastate veetis ta seal rohkelt aega maja ehitamiseks. Ning kui maja valmis sai siis ka sauna ja hiljem veinikeldri ehitamiseks. Paar aastat ennem, kui ta sai oma surmavast haigusest teada, suri tema naine sellel samal saarel ja sellest ajast saati polnud ta sinna tagasi läinud. Kui ta oli noor siis meeldis talle pööningul magada, kuna sealt oli võimalik näha kogu saart. Ta oli kujundanud pööningu täpselt säärasel viisil, et kaks akent, mis mõlemalt poolt pööningut valguse sisse lasid annaksid ülevaate kõigest, mis ümberringi toimus. Talle meeldis ärgata hommikuse päikese keskel ja lisaks õhtune jahe pööining oli alati suurepärane koht magamajäämiseks. Kui Briti poeg hommikul üles ärkas, tuli talle meelde isa armastus pööningul magada. Kõigest hoolmiata, mis oli juhtund kartis ta isa pärast ja igaks juhuks otsustas ta pööningu üle vaadata. Ta tõmbas redeli, mis viis üles, alla ja ronis pööningule. Kuna tal oli endiselt pohmakas, siis alguses oli tal raske harjuda valgusega, mis tuli idapoolsest aknast, kuid sellega harjudes tõmbus kogu tema keha krampi. Brit istus laua taga, pastaks käes ja tema nägu toetus lauale. Kui Briti poeg esimesest šokkist üle sai, läks ta laua juurde, et vaadata, mis isaga oli juhtund, kuigi tal oli halb eelaimdus. Tema hingamist kontrollides oli asi selge. Enam polnud mingit küsimust, haletsust ega segadust. Poega tabas täielik tundmatus. Ta ei osanud kuidagi käituda. Kõik oli tühi ja värvid, mis tunduseid ennist nii eredad olid asendunud pikkade varjudega mööda pööningu põrandat. Sel hetkel ta märkas kirja, mis ilmselgelt oli pooleli jäänud. Ta tiris kirja isa pea alt ära ja ainus loetav lause oli:"Kallid, ärge unustage tänast, see on minu pärandus teile."