Something rare to see: it's a melody

Rongi uksed avanesid. See oli päeva viimane rong ja nagu alati oli see täis inimesi, kes ei oska pidutseda. Sest inimesed, kes pidutseda oskavad ei lähe koju kell pool üks. Mõni roomas, mõni otsis tuge mõnelt kenamalt härrasmehelt, kes tglt tihti väga härrasmehelikult ei käitunud. Vahel harva sattus sinna mõni segane, kes asus oma ainuõiget usku kuulutama. Muidugi on seal alati neid, kes jätkavad oma flirtimist, mis ööklubist tulles pooleli oli jäänud. Kuid parim on see, et rongi ebamugavas vaikuses on alati väga keeruline teistele läheneda, kuna kõik vaatavad, püüdes jätta muljet, et neid ei huvita. Mnjaaa. Igatahes, rong oli vaikselt saavutamas oma täituvuse tippu ning oli viimane aeg rongi uksed sulgeda. Rong hakkas liikuma. Tõk tõk tõk tõktõk tõktõk tõktõk tõkk õtkk ... pärast seda saavutas rong ühtlase rseonantsi ja kõikide pinged taandusid hetkeks, kuni järgmise peatuseni. Lärm ei olnud enam sedavõrd üheaegselt ajastatud, mis omakorda võimaldas veidigi mõistlikumat vestlust arendada. Samas peab mainima, et oma võlu peitub ka neis tõk tõk vestlustes.

Igatahes järgmises peatuses tuli peale veidi pikemate juustega korralikus riietuses mees. Viigipüksid, triiksärk seljas, mustad kingad jalas. Tema nimi oli Peeter ja tema näol võis näha rahulolu. Ta oli just oma tüdruku maha jätnud. See ei olnud lihtsalt väike irve. Sealt peegeldus mõnu ning vabaduse ühtlane segu. Teate seda tunnet, kui sa pead järjekorras seisma ja peamine peas tuksuv mõte on:"Kas see naine on segane. OK, ma saan aru, et sa pead seitse pakki erinevaid küpsiseid ostma, aga mis kuradi põhjusel pead sa nii viisakas olema ja kassapidajannaga vestlust arendama hakkama, mis kestab 13 minutit, luuse sellega pettekujutelma, et see seismine ei saagi läbi" (ai sorri see ei olnud tunne, see oli olukorra kirjeldus)=> Igatahes tunne on see, et sa tahaksid haarata oma ettekujuteldava revolvri ja suruda lõhkikriibitud kuul rauda, et kokkupõrkel tekitada võimalikult suurt piina ja pärast seda tulistada teda jalga. Miks jalga? Sest sellisel juhul ei saaks see naine kulutada isegi seda vähest energiat, mis tal eelnevalt kulus poodi tulemiseks, et küpsiseid osta, kuna selleks vajaks ta elektrilist ratastooli, mis omakorda tähendaks, et ta kõduneks oma rasvas. Kujutlege nüüd sellest järjekorrast pääsemist. Vabadust, kergendust, viha lahtumist ning piinade asendumist rahulolu, õnnelikkuse ning ebaloomulikult pika irvega näol. Täpselt nõnda tundis ennast Peeter. Ta oli lõpuks oma tüdruku maha jätnud. Taaskord alustas rong oma ebaühtlast tõk tõk-i ning Peeter asetas kõrvaklapid pähe. Ta oli üks neist muusika inimestest, kellest eelnevalt on juttu olnud. Samal ajal suurelt naeratamas. Kuna tegemist oli olulise peatusega, siis väljus palju inimsei. Peeter leidis isegi istekoha ja rongi vaguni oluliselt väiksem asustus hakkas omama veidi selgemat nägu. Kabiini teises otsas oli punt seksinäljas vändakeerutajaid (edaspidi kutsun ma neid lühendatult türapeadeks). Neist veidi eemal oli suur, väga suur kuuekümnendates naine, kes tänu oma kehakaalule polnud kunagi väga populaarne olnud ning seetõttu pühendas ta oma elu lastele. Ainuke kurb lugu oli see, et tal oli neid ainult üks ja see kasvas ruttu suureks. Pärast tema ülikooli minekut hakkas meie armsa mammi kehakaal märkimisväärses koguses kasvama, mistõttu parim sõna, mis iseloomustaks tema olemust selles rongis oli James Bondilik suur, väga suur. Kuid nagu türapeadel on ka temal selles loos pigem pealtvaataja roll.
Peeter oli just ostnud endale uue Nokia muusikatelefoni ja polnud veel jõudnud sinna uusi lugusid alla laadida, mitõttu kuulas ta selle mällu salvestatud lugusid. Mõni oli parem, mõni halvem, kuid kokkuvõttes oli nende professionaalne tase küllaltki hea. Igatahes oli see parem, kui monotoonne trrrrrrrrrrrrrrrrrrr, mis rongi kõigist seintest vastu kajas. Eriti meeldis talle kolmas lugu, mida ta isegi kordusest lasi. Selleks ajaks oli ta möödunud kahest peatusest ja vagunisse olid jäänud meie vanad sõbrad, türapead. Kahjuks pidi suur, väga suur asenduma pigem karismaatilise paariga. Nimelt rongi sisenedes nad paar ei olnud, kuid väljudes, kes teab, igatahes rongis olles andsid nad teistele seal viibijatele kindlasti silmad ette. Peetrile meeldis eriti nüke, kuidas naine mehele lähenes. Nimelt algselt istusid nad vastamisi. Kuid ühel hetkel lammutas alkohol naise peas kõik kaitse refleksid ning ta andis kena zestiga mehele märku, et on valmis temaga kõrvaklappe jagama. Mispeale mees naeratas naisele ja keeras pea aeglase liigutusega kuklasse ja teeskles magamist. Pärast mõnda aega sai temast adrenaliini ja meeshormoonide segu, mille tulemusena andis ta naisele käega märku istuda tema kõrvale. Kummaline oli see, et tegemist ei olnud väga kena mehega.
Igatahes järgmises peatuses tuli peale punases B.B. King särgis kräsupea, kes kõigile kelmikalt naeratas. Kuid lisaks temale tuli rongi ka kolm lühikeses seelikus tüdrukut, kes peitsid oma kehavõlusid õhukeste sallide taha. Õnneks lahkusid türapead samas peatuses, mistõttu nad ei saanudki armsate tüdrukute päeva ära rikkuda. Selle asemel vaatas neile vastu uljas naeratus, mis püüdis nende pilkusid kuni tüdrukute sõidu lõpuni.
Igatahes istus see võõras Peetri vastu rongi nurka. Alguses ta ei teinud midagi, lihtsalt istus. Kõik lood Peetri telefonis olid otsa saanud ning muusika asemel pidi ta kuulama rongi hääli: rataste raskuse ülekandmist, pidurdamise kriuksatusi ja kõige selle tõttu pööras ta kogu tähelepanu oma ees istuvale lokkisjuukselisele rõõmurullile. Sedasama asus ka võõras varjatult tegema. Nii nad seal istusid, kaks meest, mõlemal suud kõrvuni. Pärast mõnda trrrrrrr tõk tõki võttis kräsupea jalanõud jalast ära ja otsis kotist kõrvaklapid. Pani need pähe ja hakkas küllaltki aktiivselt muusikale kaasa elama. Ta liigutas nii käsi, jalgu kui ka pead. Ilmselt oli ta tundnud ennast talle vastu vaatava Peetri ees ebamugavalt, kes alateadlikult jalga ebarütmilise rongi järgi kõigutas ja muusikata kõrvaklappe ikka kõrvas hoidis.
Kuid kõik see rabelemine tekitas Peetris suuremat huvi kummalise võõra vastu. Ta oli seda logo B.B. King kuskil varem näinud, kuid ta ei suutnud meenutada, kus. Kuid tõk-de möödudes muutus temas üha tugevamaks veendumus ning ta oli üha kindlam, et ta suutis mehe paigutada õigesse ühiskonnagruppi.
Ning nagu te võite tõk tõk-dest juba eeldada, jõudis rong järjekordsesse peatusesse. Kuid nagu ikka mehhaanilste asjade puhul tavaks, kipuvad nad katki minema. Seetõttu jäi rong peatusesse oluliselt kauemaks. Möödusid esimesed viis minutit ning inimesed hakkasid vaikselt uurima, miks rong seisab. Selleks hetkeks oli rongijuht juba alla andnud ning lülitas mootorid välja. Lõpuks otsustas Peeter, et tõenäoliselt läheb sellega kaua ja ta istus rongi uksemademele. Võttis välja piibu ja toppis selle kanepit täis. Pärast mõnda mahvi hakkas suitsu lõhn mööda rongi ringi liikuma ning varsti küsis võõras äkki võib ta temaga liituda. Peetril polnud midagi vestluse vastu ning pealegi oli ta sellest masendavast vaikusest väsinud. Seega otsustas ta kaardid laiali paisata: "Mis instrumenti sa mängid?"
Võõras oli sellest küsimusest algselt veidi vapustunud, kuid hiljem vastas:" Oli see nii läbinähtav?" Peeter lihtsalt noogutas. Selle peale vastas võõras: "Noh, ma olen saksofoni mängind juba üle kümne aasta, ja kitarri kuskil viis." Siis võõras jättis pausi, "Aga sa ise?"
Peeter naeratas. Ta polnud ainus, kes inimeste analüüsimisega tegeles. "Mnjaaa, ma tulin just kontserdilt. Ma mängin klaverit."
Selle peale hakkas võõras naerma. Ta neris nii kõvasti, et kogu seismajäänud rongi alles jäänud reisijad teda vaatama hakkasid. Selle peale hakkas ka Peeter naerma. Paistis, et lõpuks hakkas trip oma mõju avaldama.
Kui tubakas hakkas otsa saama siis lõpuks kostis ka juhi hääl, mis kinnitas, et kõik probleemid on lahendatud ning reis võib jätkuda. Seepeale istusid nüüd kaks meest maha, tüdrukud olid selles peatuses väljunud ning nüüd oli rongi jäänud veel meie ebaharilik paar, kes omavahel olid jõudnud nii kaugele, et mees himuralt kõditas naise rinnanibu.
Võõras:" Miks sa naersid, kui ma sisse tulin?"
Peeter:" Ah", ta niheles ebamugavusest "ma jätsin oma tüdruku maha."
Võõras vaatas teda veidi kummalisel pilgul.
Võõras:" Mnjaaa."
Peeter:" Ma isegi ei tea, mis minus sellise eufooria tekitas, aga mul on väga hea meel, et see on läbi. Lihtsalt läbi."
Sel hetkel tekkis nende vestlusesse paus. Pikk ja ebamugav vaikus, mida täitis veel ebamugavam lärm.
Võõras:" Tead, mul on blues-ga selline lugu. Iga kord, kui ma kuulan tõelist artisti. Ma mõtlen inimest, kellel on midagi öelda ja kes suudab loo panna sellesse imelisse võtmesse, mis naelutab mind selle külge tundideks, päevadeks, vahel harva ka nädalaiks, siis päras mõnda aega, saab mul sellest loost, artistist, koosseisust, mis iganes villand. Ma väsin sellest ära. See sama korduv emotsioon. Kuid kummalisel moel head lood ei kao kunagi. Nad jäävad alati kuhugi soppi tolknema."
Peeter ei viitsind tänu THC uimastavale mõjule võõra juttu väga süveneda ja lihtsalt vastas:" Mulle meeldib kuhu see teema liigub!" Peeter oli lihtsalt õnnelik, et jutt sujuvalt tema ekstüdrukult muusika peale üle läks.
Võõras:" Kas sa ei saa siis aru, muusika on alati üles ehitatud emotsiooni edasi kandmisele. Pole oluline, kas see tunne on hea või halb. Kui seal on see meelt liigutav moment sees, siis on tegemist hea muusikaga."
Peeter:" Jaa jaaa, ma saan aru mees. Aga ütle mulle, kumb on parem blues või jazz?" Tegelt ei saanud ta millestki aru.
Võõras lihtsalt naeratas ja ütles:" See on minu peatus, ma pean siin maha minema, aga blues, kindlasti blues. Ja tsekka minu poolt Joe Bagalet, kui sa teda veel ei tea. Kuid niipalju ma veel ütlen, et mõni lugu on nii hea, et õiget emotsiooni on raske valida."
Selle peale astus võõras rongist välja koos paariga, kes vähemalt rongis olid kindlasti paar.
Nüüd oli Peeter rongi üksi jäänud. Taaskord hakkas kõlama rongile nii loomulik tõk tõk jne. Kuid nüüd oli see kiirem, sest rongijuht oli ajagraafikust maas ning ta pidi kiirustama. Väljas oli läinud juba pimedaks ning maapeale oli laskunud tihe udu.
Järgmisel hetkel süttisid kuuekümneseitsmenda aasta mustang shelbi esituled ning auto hakkas liikuma. Tagarattad vingusid ja oigasid, kuid varsti leidsid nad endale aluspinna ning sõiduk hakkas jõudsasti kiirust koguma. Vana ford saavutas kiirelt kõige pealt kümme siis kakskümmenf, kolmkümmend, nelikümmend, kuni ta saavutas üheksakümmend miili tunnis. Auto undas täistuuridel. Tee, mida mööda ta sõitis, oli küll künklik, kuid sirge ja tühi. Auto juhipoolne aken oli avatut ja sealt ulatus välja käsi, mis hoidis gramplikult kinni sigaretist. Teiselpool juhiistet lebas Beefeateri liitrine pudel, millest oli järgi ainult pära. Järgmisel hetkel pidas juht kinni. Pidurdamisjälg oli vähemalt oma kakskõmmend meetrit pikk. Pärast seisma jäämist avas juht ukse. Järgmisel hetekel, ütles juhi magu üles ning see otustas vastu juhi tahtmit kogu lähiajal kogutud alkohol välja paisata. Järgmisena ta karjus:" Kustutage need tuled ära!" Ta tõstis oma parema käe, surus selle rusikasse ja tõstis selle keskmise sõrme püsti. Järgmisel hetkel tabas teda mitu sada tonni terast, rauda, tina ning mitmeid muid metalle, mis olid kokku kombineeritud rongiks, kus istus meie Peeter.
Kui muusik lõpuks pool kangestunult rongist välja sai, läks ta uurima, mis juhtus. Selleks ajaks oli auto bensiinipaak süttind ning täpselt tema ette lendas auto numbrimärk, millel oli kirjas 205 PT. Ta tundis selle hoolimata oma narkojoobest silmapilgselt ära. See auto kuulus temale. Numbrimärgil olid tema initsiaalid ning numbrikombinatsioon tähitas kuupäeva, mil tema ja ta "kallis" Moiselle kokku said. Seega sai selles õnnetuses olla ainult üks inimene. Inimene, kellest lahkumineku üle ta nii õnnelik oli olnud.